Vabadust mõistetakse inimese ühe olemuslikuma seisundina, mis on aga sajandeid olnud piiratud ühiskonna väga oluliste gruppidega. Inimõiguste ülddeklaratsiooni kohaselt ei saa vabadust inimseisundist lahutada, sest kõik inimesed sünnivad vabana ning neid ei saa ega tohi mingil viisil allutada. Vabadus on siis inimsubjekti võime teha igasuguseid otsuseid oma elustiili, uskumuste, väärtuste ja teadmisviiside kohta.
Mõiste vabadus on tihedalt seotud Prantsuse revolutsiooniga, ajaloolise hetkega, mil pandi paika kodanike poliitilise vabaduse alused, aga ka üksikisikute sotsiaalse ja kodanikuvabaduse alused. Vabadust seostatakse hiljem ka majandusliku mõtte vooludega (liberalism), mis toetasid seda oma tegevuse alusena ja mis püüdsid piirata ühiskondlike organisatsioonide ja institutsioonide, nagu riik, sekkumist. Vabadus on tänapäeval seotud eelkõige arusaamaga, et iga indiviid sünnib vabana ja tema eksistentsi ühtki aspekti ei saa keegi täiskasvanueas määrata.
Vabadus on nii keeruline ja raskesti mõne sõnaga defineeritav mõiste, et seda saab analüüsida erinevatest aspektidest: filosoofilisest aspektist ja vabaduse kui inimese olemusliku elemendi mõistest; sotsioloogilisest aspektist ja indiviidi vabaduse ideest kogu sotsiaalse üksuse üle; antropoloogiliselt tasandilt ja vabaduse mõistmisest läbi rahvaste; psühholoogilisest vaatenurgast ja tema analüüsist iga subjekti isikliku vabaduse kohta või poliitilisest vaatepunktist ja poliitilise vabaduse ideest mis tahes kuritarvitamise või tsensuuri suhtes.
