Me mõistame alandlikkust kui inimese omadust, mille abil inimene on tagasihoidlik ega hooli endast, kui mitte teistest, ümbritsevatest.
Inimlik voorus, mis kaldub mitte eeldama saavutusi, eeldama ebaõnnestumisi ja otsima alati ühise hüve parandamist
See puudutab suhtumist, mida inimene jälgib ja mis ei pane ta oma saavutustega kiitlema, et nad suudavad ära tunda ebaõnnestumise ja lõpuks ka nõrkused ning tegutseda ka uhkuseta.
Alandlik inimene ei ole egotsentriline inimene, kuid ta minimeerib oma saavutusi, et mitte keskenduda neile ja kaotada oma igapäevatoimingutes objektiivsust.
Oluline on öelda, et alandlikkus on inimlik voorus, mis paneb inimesed, kellel see on, oma piiranguid teadvustama.
Paljud peavad seda ülejäänud vooruste alalhoidjaks, sest nad leiavad, et ainult suhtumise kaudu, mis eeldab puudusi ja piiranguid ning ei näita oma saavutusi, suudab inimene elus igast aspektist jagu saada.
Alandlikkus on valdav ja vajalik tingimus, kui soovid elus saavutada asju, mis on ilmselgelt positiivsed ja alati kooskõlas heaolu ja ühise hüvega.
Oluline elukvaliteet ühiskonnas, mida tuleb edendada
Alandlikkust peetakse kogukonnas kooselu väga oluliseks omaduseks. Sellel on suur tähtsus ka paljudes religioonides, kus pidev armastus ja teistele pühendumine on kogu õpetuse aluseks. Alandlikkus on hoiak, mis eristab inimest tema pühendumise ja teiste teenimise eest, selle asemel, et keskenduda oma tegevusele ja mõtlemisele iseendale, mis oleks nartsissismiakt.
Alandlik inimene armastab oma ligimest ja lähtub sellest küsimusest, mille Jumal on oma kümnes käsus esitanud, et käituda alati teisi austades.
Kriitika, mida saab alandlikkusele esitada, tuleb eelkõige juhtimise vaatenurgast
Selles mõttes võib öelda, et alandlikul inimesel on vahel raske end juhina kehtestada, teistest üle saada ning otsuseid ohutult ja otsekoheselt vastu võtta. Seetõttu võib alandlikkust pidada probleemiks hierarhiliste töörollide määratlemisel, kuigi see pole ainulaadne.
Alandlikkus on aga sotsiaalses mõttes kõrgelt hinnatud element, sest paljuski suudab alandlik inimene luua teistega rahulikumaid ja stabiilsemaid sidemeid võrreldes domineerivama iseloomu või isiksusega inimestega.
Alandlikkus on tänapäeval üks hinnatumaid, kuid samas ka raskemini leitavaid omadusi, sest praegune maailm õpetab tegutsema individualistlikult või egotsentriliselt, mistõttu on alandlikke inimesi vähe ja ilmselgelt ka nende olemasolu korral. nad paistavad alati rahvahulgast silma.
Kõigi ülisoodsate küsimuste puhul, mida me selle kohta väljendame, oleks oluline, et kõik meie kogukonnas suhtlevad sotsiaalsed osalejad propageeriksid alandlikkuse voorust suurema hooga, sest ainult nii saame ehitada paremat ühiskonda, õiglasem, tasakaalustatum ja milles valitseb kõigi armastus ja heaolu.
Alandlik suhtumine soodustab arvamist, et kõike võib olla usutav parandada. Seega, kui laiemas avalikkuses valitseks alandlikkus ja poliitilistest liidritest rääkimata, saaks hea osa riike vaevavatest tõsistest probleemidest lahendada.
Uhkus, selle vastand
Alandlikkuse teine pool on uhkus, mida iseloomustab üleolev ja üleolev tegutsemisviis; edev mees arvab end olevat kõigist ümbritsevatest üle ja kipub seetõttu neid alandama ja halvustama.
Madal sotsiaalne staatus
Teisest küljest kasutatakse seda mõistet viitamaks inimese madalale sotsiaalsele seisundile, see tähendab, et ühiskonna madalaimasse ja vaeseimasse klassi kuuluvad inimesed on selle alandlikkuse tingimustes raamitud ja neid nimetatakse rahvasuus ka alandlikeks.
