Seda nimetatakse kui Naturaalarv sellele arv, mis võimaldab loendada hulga elemente. 1, 2, 3, 4, 5, 6, 7, 8 ... on naturaalarvud.
Tuleb märkida, et need olid esimesed numbrid, mida inimesed kasutasid objektide loendamiseks.
Seda tüüpi numbrid on piiramatud, st iga kord, kui number lisatakse üks ühele, annab see teed teisele numbrile.
Naturaalarvude kaks suurt kasutusviisi on ühelt poolt lõpliku hulga suuruse näitamine ja teisest küljest selle elemendi positsiooni arvestamine järjestatud jada raames.
Samuti võimaldavad naturaalarvud rühma korraldusel tuvastada või eristada selles sisalduvaid elemente. Näiteks sotsiaaltöös on igal sidusettevõttel liikmenumber, mis eristab teda teistest ja mis võimaldab teda mitte teistega segi ajada ning pääseb otse ligi kõikidele tema tähelepanule omasetele detailidele.
On neid, kes peavad 0-t naturaalarvuks, kuid on ka neid, kes seda mitte ja eraldavad selle rühmast, hulgateooria toetab seda, arvuteooria aga välistab.
Naturaalarve saab esitada sirgjooneliselt ja järjestada väiksemast suurimani, näiteks nulli arvessevõtmisel hakatakse neid märkima pärast seda ja 0-st või 1-st paremal.
Kuid naturaalarvud kuuluvad hulka, mis neid kokku viib, positiivsed täisarvud ja seda seetõttu, et need ei ole kümnend- ega murdarvud.
Nüüd, mis puudutab aritmeetilised põhitehted, liitmine, lahutamine, jagamine ja korrutamine Oluline on märkida, et arvud, millega me tegeleme, on liitmise ja korrutamise jaoks suletud hulk, kuna nendega opereerides on tulemuseks alati mõni teine naturaalarv. Näiteks: 3 x 4 = 12/20 + 13 = 33.
Samal ajal ei kehti sama olukord kahe ülejäänud jagamise ja lahutamise operatsiooni kohta, kuna tulemus ei ole naturaalarv, näiteks: 7 - 20 = -13 / 4/7 = 0,57.
