Maarahva mõistet rakendatakse linnastunud piirkondades asuvatele elanikkonnaliikidele, mis on pühendatud esmatootmisele, olgu siis põllumajandussaaduste või loomakasvatussaaduste tootmine. Maaelanikkonnad olid nii antiikajal kui ka keskajal kõige olulisemad rahvastiku koondumise, võimu ja tähtsuse keskused, mis olid linnade ja linnakeskuste kasvust alates 15. sajandist kuni tänapäevani kaotamas.
Maaelanikkond on alati otsesemalt seotud loodusega selgelt seotud elustiiliga, aga ka mõttestruktuuridega või ühiskonnakorraldusega, mida paljud peavad primitiivsemaks, kuid mida võiksime nimetada pigem struktureeritumaks ja traditsioonilisemaks.
Maaelanikkonnad on tavaliselt väikesed populatsioonide konglomeraadid, mille peamiseks majandustegevuseks on nii põllumajandusliku kui ka loomakasvatuse tooraine tootmine. Maaelanikel on tavaliselt loomulikum elustiil ja nad on palju kaugemal tänapäeva elu iseloomustavatest elementidest, nagu tehnoloogia, meedia jne. Paljudel juhtudel näitavad maaelanikud ka palju traditsioonilisemaid mõttestruktuure, mis on suuresti seotud religiooni, ebausuga, perekonna tähtsuse, iga piirkonna tüüpilise folklooriga jne.
Üldiselt on maaelanikel elustiili tõttu parem elukvaliteet selliste nähtustega nagu stress, kuid neil võib olla suurem kokkupuude haigustega, mille ravi linnas on kontrollitud. Üldiselt on kõikides riikides rohkem maapiirkondi, kuhu linnastumine pole veel jõudnud. See võib siiski proportsionaalselt erineda, kuna mõnes riigis on endiselt palju maalinnu ja -kogukondi ning vähe linnalisi keskusi.
