The rõhuasetus on see väljendus- või intonatsioonijõud, millega püütakse tõsta öeldu või loetava tähtsust.
Me ütleme teatud sõnu suurema intensiivsusega, et anda oma väidetele rohkem tähtsust. Kui see juhtub, ütleme, et rõhutame oma väljendeid. Samuti rõhutame toimingut, kui teeme seda suurema huviga. Mis puutub selle päritolusse, siis see termin pärineb kreeka keelest, täpsemalt rõhuasetusest, mis tõlkes tähendab nägema. "Juan pani rõhku sellele, et rühm saavutaks konkursiga kokkuleppe".
Suhtlemisel
Ideede edastamisel ei kasuta me lamedat ja neutraalset sama intonatsiooniga kõnet. Tegelikult hääldatakse mõnda sõna või väljendit suurema jõuga kas hääletooni või meie kasutatavate žestide järgi. Me rõhutame seda, mida me suhtleme, et kedagi võrgutada või veenda. Selle strateegiaga püüame oma vestluskaaslase tähelepanu köita. Müüja, poliitik või õpetaja peavad olema keelekasutuses efektiivsed ja selleks on vaja hästi rääkida ja samas võtmesõnu särada. Teisisõnu, see, mida me ütleme, on sama oluline kui see, kuidas me seda ütleme.
Oratooriumikunstis tuleb arvestada mitme teguriga: teistega kaasaelamise oskus, kõne meelelahutuslik ja sugestiivne ning õige keelekasutus. Ja selle kõigega peavad kaasnema mõned tähehetked, kus rõhk asetatakse edastatavale sõnumile.
Need tehnikad on suhtlusekspertidele teada ja neid saab õppida. Poliitiliste miitingute puhul on väga tavaline, et teatud kõnehetkedel püüab poliitik kohaletulnute tähelepanu tõmmata ja selleks oma sõnumit rõhutada.
Rõhutav inimene
Igaüks, kes kipub oma väljaütlemistega liialdama, on reljeefne inimene ja seetõttu pedantne, pompoosne ja ennasttäis. Rõhutatuse vastand oleks loomulik. Mõnikord võib olla vaja rääkida rõhutatult, kuid tavaliselt eelistatakse suhelda loomulikul viisil.
Rõhuasetus kui kõnekujund
Kirjanduses ja igapäevasuhtluses kasutatakse rõhuasetust siis, kui midagi kinnitatakse väga sugestiivselt, nii et sõnumit mõistetakse erilise intensiivsusega. Seega on sellised väited nagu "sa oled päris naine" või "sinu on tehtud meistriks" illustreerivad näited rõhuasetusest.
Samuti nähakse rõhuasetuses võimalust sünekdohh; samas kui sünekdohhe on teine troop, milles: millegi osa kasutatakse terviku esindamiseks, tervikut kasutatakse üksikosa poolt, liiki kasutab perekond ja vastupidi ning materjali, millest midagi tehakse, kasutatakse asi.
Teisisõnu, sünekdohhe on retooriline luba, mille kaudu saame väljendada terviku osa ja see osutub ühtlasi üheks levinumaks viisiks väljamõeldud tegelaskuju iseloomustamiseks; seega kirjeldatakse tegelast korduvalt tema keha ühe tunnusega, nagu silmad, käed, mis esindavad kõnealust isikut.
Väljendis "Maria on täiskasvanu", ei viita sõna täiskasvanud täisealisele inimesele, vaid täiskasvanuks olemisele omaste omaduste kogumile, nii tõstetakse esile naise küpsust, mis oli väljendi eesmärk.
