Leiutis on eseme, toote, teooria või protsessi loomine, mis hõlmab alati teatud aine või materjalide muutmist. Teatavasti on leiutamisvõime peaaegu eranditult inimesel ja välja arvatud üksikutel juhtudel, on looduses ainult inimene välja töötanud võimaluse võtta sealt elemente, et muuta need keerukamateks ja kasulikumateks ühenditeks.
Leiutisest rääkides viidatakse kahele võimalikule moodusele uue elemendi koostamiseks: olemasolevatest elementidest või toodetest (mida üldiselt täiustatakse või muudetakse) või nullist ehk ootamatu ja üllatava arengu tulemusena. Leiutiste eesmärk võib seega olla selge, aga ka tagantjärele tuvastatav, kui kõnealune looming on varem arvamata protsesside tagajärg. Leiutis tähendab aga alati normist ja etteantud radadest kõrvalekaldumist, olenemata sellest, kas me räägime mõeldud leiutistest või mitte.
Muidugi võivad inimeste leiutised erineda ka oma mõju poolest: kui mõned on olnud inimkonnale väga olulised, siis teised on igapäevases kasutuses rakendatavad ja võivad seetõttu jääda kogu ajaloos veidi tähelepanuta.
Protsess, mille käigus inimene leiutist loob, algab tavaliselt vajadusest lahendada probleem, raskus või parandada midagi, mida peetakse puudulikuks. See on hetk, mil kõnealune leiutaja kavandab uue elemendi või toote ja pärast seda peab selle läbi viima vastavate konstruktsioonide (materjali või abstraktse) ehitamise kaudu. Leiutise viimane etapp on üldjuhul seotud sellise elemendi tõestamise, põhjendamise või katsetamisega, et kontrollida, kas selle toimimist tõesti sellise vajaduse rahuldamiseks rakendatakse.
