Hüppamist võime määratleda kui hüppamist, elusolendi või mõne elutu objekti (nt robotid või mõned inimese loodud masinad) liikumist, kui need liiguvad õhus (ka vees) liikumise teel ühelt pinnalt teisele. Sellise nihke teostamiseks peab kõnealune element rakendama teatud liiki jõudu, mida saab rakendada looduslikult või kunstlikult ja mis sõltuvalt selle intensiivsusest võimaldab saavutada rohkem või vähem suuremaid vahemaid.
Hüppamine on elusolendite väga lihtne ja loomulik liikumine, mis võib seda kasutada nii teatud ohtude eest põgenemise kui ka teise nihkemeetodina, alternatiivina kõndimisele või jooksmisele. Selles mõttes on mõned loomad, kes liiguvad peaaegu eranditult hüppeliselt, nagu näiteks känguru, mõnede gasellide või oravatega seotud loomad, teatud veeloomad, nagu delfiin või mõõkvaal, ja paljud teised.
Inimeste puhul on aga hüppamine lisaks nihkumise vormile ka sportlik distsipliin, mis hõlmab inimese võimaluste piirini nii kõrgele kui ka pikalt hüppamise võime arendamist. Need distsipliinid nõuavad märkimisväärset füüsilist jõudu, eriti alajäsemete lihastes, millest jõud peab tulema.
Lõpuks võib ka öelda, et terminit "hüpe" kasutatakse geograafiliste nähtuste kohta, kus esineb katkestus territooriumil ja sellele järgnev tühimik. Selline olukord on jugade ja koskede puhul, mida võib nimetada ka jugadeks, väga levinud. Lisaks on teada ka palju järske kärestikku, mis tähistavad maastiku järsku katkemist. Nendel territooriumidel võivad olla oma nimed vastavalt nende asukohale. On ka linnu ja territooriume, mida nimetatakse Saltoks, nagu Argentinas või Uruguays.
