Sotsiaalne

superego määratlus

Superego on mõiste, mida kasutatakse Freudi psühhoanalüütilises teoorias. Autor täpsustab, et superego on selle teabe summa, mille subjekt on sisendanud uskumustest, mis võisid olla valusad ja mida enamikul juhtudel õpiti perekonna mõjul esimesel eluetapil, viidates normidele, mis eristasid õige või vale ning ka nende keelatud tegude kaudu, mis lähtuvad pereväärtustest, mis avaldavad otsest mõju subjekti moraalile kogu tema elu jooksul.

Sotsiaalse keskkonna mõju

Täiskasvanu isiksuse kujunemisel ei ole aga suur mõju ainult perekonnal, vaid ka ühiskonnal on märkimisväärne mõju keskkonnale.

Inimese kultuuriline keskkond ja sotsiaalsete kommete mõju loovad jälje ka subjekti isiklikule ettekujutusele teatud tegude suhtes.

Inimmõistuse struktuur

Freud järeldab, et on olemas mõistuse struktuur, mis jaguneb kolme valdkonda:

1. ID (tuntud ka kui Ello) on see jaotis, mis ühendab teavet võimalike traumade ja teadvuseta teadvuse kohta. Sellest vaatenurgast on see osa subjektile kõige kättesaamatum. Isiksuse tume osa.

2. Inimmõistuse teine ​​osa on Ego (tuntud ka kui mina). Sellel reaalsuse tasandil voolab informatsioon objektiivse mina kohta, see tähendab, et see näitab mõistuse teadlikku osa. Ego juhib naudinguprintsiip, kuid selles reaalsuses saab inimene mõtiskleda kohustuse ja naudingu vahel, hinnates tegude tagajärgi.

3. Kolmas osa on Superego (tuntud ka kui Superego) viitab moraalsele südametunnistusele, mis teeb konkreetseid otsuseid. See osa näitab neid moraalseid mõtteid, mis pärinevad lapsepõlves saadud haridusest ja sotsiaalsest keskkonnast. See on struktuur, mis tekib isa kuju sisestamise protsessi tulemusena (Oidipuse kompleksi teooria psühhoanalüüsis).

$config[zx-auto] not found$config[zx-overlay] not found