Kunagi pole lihtne määratleda, mis on normaalne või mis on normaalse kvaliteet. Konkreetselt võib öelda, et normaalne on kõik, mis sobib teatud nähtuste, inimeste või elustiilide jaoks õigesti kehtestatud parameetritega. Normaalsus on siis normaalsete elementide olemasolu ja kohandatud nende parameetritega.
Tavaliselt rakendatakse normaalsuse mõistet ühiskonnaga seotud olukordade, sündmuste või nähtuste puhul. See on aga väga eriline, sest kui me räägime sotsiaalsetest probleemidest, on äärmiselt raske määratleda, mis on normaalsus ja mis mitte, erinevalt sellest, mis juhtub loodusega või mis on empiiriliselt jälgitav. Samas on tänapäeva ühiskonnad sisemiselt nii rikkad ja mitmekesised, et on võimatu ette kujutada normaalseid parameetreid, kui tuleb ära tunda erinevused ja muutujad iga reaalsuse puhul.
Teisest küljest, rääkides empiirilistest nähtustest nagu füüsikalised, keemilised, bioloogilised, on normaalsuse parameetreid palju lihtsam määratleda kui esimesel juhul. Seega loovad teadused seda tüüpi nähtuste jaoks mitmeid iseloomulikke elemente, mida enamikul juhtudel täheldatakse. Kui need parameetrid on kindlaks määratud, võib iga tulevase vaatluse tulemuseks olla suurema või väiksema normaalsusega elemendid või muutujad. Näiteks kui vaadeldakse looma toitumist, siis arvestatakse, et on olemas normaalsuse parameetrid olenevalt sellest, kas tegemist on rohusööja, kiskja või kõigesööjaga.
Normaalsuse parameetrid on kahtlemata inimese kunstlik väljamõeldis, et maailma enda ümber korda teha ja korrastada. Nagu oleme öelnud, ei ole paljud inimese igapäevaelu aspektid siiski nii lihtsalt määratletavad, kuna need ei kujuta endast "stiimul-reaktsiooni" ideed, vaid need on palju keerulisemad.
