Mõistet vastumeelsus kasutatakse negatiivsete tunnete tähistamiseks, mis inimesel võivad olla teise inimese, objekti, olukorra vms suhtes. Vastumeelsus, erinevalt teistest negatiivsetest tunnetest, põhineb teatud irratsionaalsusel või teatud kontrolli puudumisel, mis inimesel selle tunde üle on. Tegelikkuses peidab enamik negatiivseid aistinguid või tundeid teatud irratsionaalsust või mõjutab mõistust alateadlikul tasandil, mistõttu ei ole lihtne, nagu vastumeelsuse puhul, täielikult lahti mõtestada, millest need tulenevad. Vastumeelsuse idee erineb näiteks tagasilükkamise ideest, kuna viimane on tavaliselt seotud inimese teatud teadliku valikuga objekti suhtes, mis tekitab ebamugavust (näiteks kui loomi halvasti kohtlevaid inimesi lükatakse tagasi) . Vastumeelsus annab aga meile juba aimu sisemisest tundest, mida inimene ei tea või ei oska hästi seletada ega suuda kontrollida, mistõttu tekib see iga kord, kui kõne all olevale mittemeeldimise objektile mõeldakse.
Vastumeelsus on tunnete tüüp, mida on väga raske ratsionaalselt seletada ja see teebki selle lahendamise nii keeruliseks juhtudel, kui see tekitab inimesele tõsiseid tüsistusi. Kõik inimesed tunnevad suuremal või vähemal määral vastumeelsust millegi või kellegi suhtes: mõne toidu, putuka, teatud tüüpi isiksuse, mõne teo või asjaolu jne vastu. See ei tähenda tingimata, et inimene ei suuda tavaliselt selle vastumeelsusega elada.
Siiski on juhtumeid, kus see vastumeelsus on seletamatu ja inimene ei suuda oma ebamugavus- või vastikustunnet tõhusalt kontrollida, mistõttu ta seisab silmitsi kannatustega või väldib olukordi, kus see vastumeelsuse objekt ilmneb. Paljudel juhtudel võib vastumeelsus muutuda kinnisideeks või maaniaks ja muuta inimese elu tõsiselt keeruliseks.
