Võib kergesti öelda, et põhiharidus on kõige olulisem haridus, mille üksikisik saab, kuna see võimaldab tal omandada algteadmisi, mille abil süvendada oma intellektuaalset ja ratsionaalset taju. Põhiharidus on osa nn formaalsest haridusest, st seda tüüpi haridusest, mis on korraldatud tasemete või etappide kaupa, millel on selged eesmärgid ja mida õpetatakse spetsiaalselt selleks määratud asutustes (koolid, kolledžid, instituudid). Kui algteadmised on lapsel võimalik saada ka juhendajalt või isegi oma perelt, siis põhi- ja vajalikuks peetavate teadmiste edastamise eest enamikule elanikkonnast vastutab alati kool.
Põhihariduse eripärasemate elementidena võiks välja tuua kahte tüüpi teadmisi: ühelt poolt need, mis on seotud lugemis- ja mõistmisoskuse ehk lugemise ja kirjutamise arendamisega. Teisest küljest on põhi- või algharidus pühendatud ka põhiliste matemaatiliste operatsioonide õpetamisele, nagu liitmine, lahutamine, korrutamine ja jagamine. Arvatakse, et sellest esmasest teadmiste kombinatsioonist saab inimene hakata palju paremini suhtlema ülejäänud ühiskonnaga, samuti arendama oma intellektuaalseid ja loogilisi võimeid.
Põhihariduse korraldus on riigiti erinev ja isegi mõnel pool ei ole avalik põhiharidus sama mis erapõhiharidus. Üldiselt algab põhi- või algharidus umbes kuueaastaselt ja kestab umbes kaheteistkümne-kolmeteistkümnenda eluaastani, misjärel peab see algama keskharidusega, mille teadmised on palju spetsiifilisemad ja selgemalt valdkondadesse jagatud. (näiteks sotsiaalteaduste asemel on ajalugu, kodanikuõpetus, filosoofia, geograafia jne). Enamikus riikides on põhiharidus kohustuslik ja universaalne, mis tähendab, et see ei sõltu institutsioonidest nagu kirik (kuigi võib olla erakoole, mis seda teevad), vaid seda korraldab ja viib läbi riik, mis annab sellele palju rohkem demokraatlikus ja kaasavas mõttes.
