Arhitektuur on distsipliin või kunst, mis vastutab hoonete planeerimise, projekteerimise ja püstitamise eest. Sellest vaatenurgast on õige öelda, et arhitektuuril on inimeksistentsile märkimisväärne mõju, pühendudes majade ja ruumide ehitamisele, kus seda igapäevaselt arendatakse. Kunstiks liigitades tuleb aga tähele panna, et arhitektuuril tuleb arvestada ka esteetilise ja väljendusliku eesmärgiga.
Algul elas inimkond ruumides, mida loodus ise pakkus, näiteks mägipiirkondade koobastes. Rändehoovused ajendasid aga esmajärjekorras ajutiste ehituste vajadust ja teist korda soodsates ruumides elama asumise võimalust. Seistes silmitsi rikkalike ressurssidega piirkondade valikuga (üldiselt vooluveekogude läheduses), sattus inimolend silmitsi vajadusega rajada alalised kodud, et loobuda rändavatest eluviisidest. Paljude ekspertide jaoks arhitektuur See sündis siis vajadusena, mis tulenes eluviiside muutumisest. Kultuuri järkjärguline kasv muutis aga lihtsa eluaseme loomise tõeliseks kunstiks, mis hõlmas mitte ainult pereelu ruumide, vaid ka templite, kaubanduskohtade, kindluste ja isegi kaitsemüüride ehitamist.
Arhitektuuristiile, mida iidsed tsivilisatsioonid on meile pärandanud, ja ka meie päevile omaseid, on äärmiselt palju. Seega võime nimetada klassikaline arhitektuur, mis koondab Vana-Kreeka ja Rooma impeeriumi ehitust iseloomustavad tunnused; juurde bütsantsi arhitektuur, mis arenes välja homonüümses impeeriumis pärast Lääne-Rooma impeeriumi langemist kuni Konstantinoopoli vallutamiseni Osmanite türklaste poolt; juurde Visigooti arhitektuur, mis õitses Pürenee poolsaarel pärast 5. sajandit; juurde Merovingide arhitektuur, tüüpiline kõrgkeskaja gallidele; juurde araabia arhitektuur, tüüpiline araablastele ja levinud kalifaatide ajal; juurde romaani arhitektuur, mis on omane hiliskeskajale, mis ühendab esteetiliselt Bütsantsi, Pärsia, Araabia, Süüria, Keldi, Normani ja Germaani päritolu hoonete tunnused; juurde Gooti arhitektuur, mis on tüüpiline ristiusu keskajale, pärast 12. sajandit; juurde renessansi arhitektuur, mis võttis suure osa klassikalise kunsti ideedest; juurde barokk arhitektuur, mis ulatus enamikus Euroopa riikides peamiselt 17.–18. neoklassikalisele arhitektuurile, mis austab paljusid klassikalisi jooni; juurde historitsistlik arhitektuur, mis jäljendas mineviku stiile, lisades üheksateistkümnenda sajandi jooni; juurde eklektiline arhitektuur, mis koondas erinevaid stiile; kaasaegsele arhitektuurile, mis eeldab kahekümnendale sajandile tüüpilist stiilide kogumit; ja lõpuks postmodernne arhitektuur, mis on mineviku vormide ümberhindlus.
Ei saa unustada, et arhitektuur on väljaspool läänepoolset tunnustust olnud suurte tsivilisatsioonide esindusikoon teistest Maa piirkondadest. Piisab, kui öelda, et antiikmaailma seitsmest imest on püsti jäänud vaid üks ja see on just selline arhitektuurijuveel nagu Giza oru püramiidid Egiptuses. Teisest küljest stiilid arhitektuur idamaised domineerivad suures osas Kesk-Aasia ja Kaug-Ida traditsioonilistes ja kaasaegsetes konstruktsioonides, nagu on täheldatud Hiinas, Jaapanis või Kagu-Aasias.
Lisaks iga voolu nimele on tõde see, et igasugune arhitektuuriline renoveerimine on jätnud kaunite hoonete pärand väärib mõtisklemist; mõned, pärit kaugetest aegadest, hämmastab siiani leidlikkust, millega neid ehitati. Märgitakse, et arhitektuur Kaasaegne tehnoloogia võimaldab saada uusi materjale, mille eesmärk on ühelt poolt optimeerida kvaliteeti ja ohutust ning teiselt poolt vähendada saastumise võimalust. Siiski tuleb nentida, et 21. sajandil ilmnev linnastumise progresseeruv suundumus on väljakutseks ka arhitektidele, sest vajadus kõrgemate hoonete järele, mis võimaldaksid saavutada suuremal hulgal inimesi, elatakse tänapäevastes linnades, kus elab kümneid miljonid inimesed. Seetõttu tõstetakse esile jätkusuutliku arhitektuuriarengu olulisust, mis hõlbustab kodanike eluviisi õigetes, tervislikes elamistingimustes ning on valmis maailma pealinnade hüppeliseks kasvuks.
