Antropoloogiline dualism on filosoofiline kontseptsioon, mis lähtub eeldusest, et inimene koosneb kehast ja hingest.
See tähendab, et see teooria rõhutab, et inimest ei saa taandada tema kehalisusele, kuna inimolendi kehalise kohalolu materiaalsete konnotatsioonide taga on surmajärgne elu, immateriaalne entiteet, mida ei tajuta iseenesest, vaid tajutakse tegude kaudu. mis elavdavad keha.
Platoni ja Descartes’i seisukoht
Platon arvas, et hing on põhimõte, mis keha elustab. Ka teised mõtlejad jõudsid samale järeldusele: Descartes on selle ilmekas näide. Sellest vaatenurgast on kehal ja hingel kaks erinevat reaalsust, kuid nad suhtlevad pidevalt. Tegelikult võib vaimuhaigus peegelduda kehalises plaanis.
Somatiseeri emotsioonid
Seda näiteks stressi somatiseerimisega, mis võib põhjustada seedehäireid, unehäireid, selja-, kõhuvalu...
Samamoodi mõjutab kehaline sfäär ka emotsionaalset taset, mida näitab tõsiasi, et rasket haigust põdev inimene peab rohkem pingutama, et olla optimistlik ja õnnelik, kui terve inimene.
Füüsiline valu võib põhjustada ka emotsionaalset kurbust. Need on järeldused, mida pakub psühholoogia, mis kajastab ka keha ja vaimu vastastikmõju.
Platon seevastu suhtus kehasse pessimistlikumalt, nagu näitab üks tema kuulsatest väidetest: "Keha on hinge vangla".
Elu müsteerium
Antropoloogiline dualism haakub ka elu müsteeriumi olemusega, selle väärikuse jälgimisega, mis eristab inimest teistest olenditest, kuna inimene ilmutab tänu oma intelligentsusele ja tahtele märkimisväärset autonoomiat ja tarkust.
Teisest küljest on inimese kehalisusest väljaspool ebamateriaalseid võimeid, nagu intelligentsus ja tahe. Lisaks on tunded ka ebaolulised, neid ei nähta, vaid tunnetatakse. Hinge olemasolu teaduslikult tõestatud ei ole, kuid selle reaalsus on filosoofilisel tasandil intuiteeritud, nagu näitab nende mõtlejate argument, kes on mõtisklenud antropoloogilise dualismi üle.
