Termin kiilkiri viitab kiilukuju, vahepeal on kiil see väga terava kahetahulise nurga all viimistletud puidu- või metallitükk, mida kasutatakse asjade reguleerimiseks, lõhkumiseks või hoidmiseks, muude võimaluste hulgas.
Ja tema poolel kiilkiri, mõistega tihedalt seotud mõiste, on see kirjatüüp, mida kasutasid mõned iidsed ja ürgsed Aasia rahvad ja mille tegelased olid kiilu või naela kujulised, sellest ka nimi.
Arheoloogiliste jäänuste ülestähenduse järgi loetakse kiilkirjaks vanim väljendusvorm.
Algselt kirjutati kiilkirjale märjad savi lahased, kiilukujuliselt kaldus köögiviljavarrest, sellest küsimusest selgus, et seda nimetati nii. Vahepeal perioodil nn Akkadi või Akkadi impeerium, kui suur kuningriik Mesopotaamia mis kestis umbes 140 aastat, XXIV sajandil eKr. ja XXII eKr metall ja kivi.
Tuleb märkida, et tahvlid olid kirjutatud veergudesse, mis näitasid: seeriale vastav seeria ja tahvelarvuti number, et neid oleks võimalik hiljem kataloogida; tekst ja kolofon, mis sisaldas muuhulgas järgmise tahvli esimest rida, selle omanikku, valitsemis- ja vastavat aastat, pealkirju, linna ja kooli. Hiljem säilitati tahvelarvutid primitiivsetes raamatukogudes, mis olid mõeldud tulevaste kirjatundjate õppimiseks.
Mõnes leitud tahvelarvutikomplektis on selline juhtum Uruk, iidset Mesopotaamia linna, loeti kuni 2000 erinevat kiilkirjamõistagi hilisemates kultuurides eelnimetatud sorti vähendati, kuni akadi keeles hakati regulaarselt kasutama maksimaalselt 600.
Sellest tulenevalt, et piktogrammipõhine kirjutamine ei olnud abstraktsete mõistete, tegusõnade ja neile vastavate ajavormide kirjutamisel adekvaatne, hakati kasutama teatud silbilise foneetilise väärtusega sümboleid.
Kiilkirja laiendus oli vapustav, kuna see võeti kasutusele mitmes keeles, nagu eelmainitud akadi, elami, luwi, hetiit ja see oleks ka inspiratsiooniks tähestiku jaoks vanapärsia ja ugariti keel.
