Terminit nomadism kasutatakse elustiili tähistamiseks, mis tähendab püsivat ülekandmist ühest kohast teise ja mittepüsivat kasvu mis tahes ruumis elupaiga mõttes. Kuigi nomaadlus on mõnele loomatüübile palju iseloomulikum kui inimesele, on ka see rändloom oma ajaloos pikka aega teada olnud. Nomadism eksisteerib tänapäeval kriitilise nähtusena, mis on seotud tänapäeva ühiskonna erineva keerukusega, rahvastiku ülejäägiga elamispindade üle, kultuuriprobleemidega ning erinevate rahvaste vahelise diskrimineerimise ja konfliktidega.
Periood, mil inimest iseloomustas eranditult rändlus, algas esiajalugu ja sai tuntuks paleoliitikumina. Sel ajal polnud inimesel veel välja kujunenud vahendeid, mis võimaldaksid tal endale ise toitu pakkuda, sõltumata teda ümbritseva keskkonna kättesaadavusest. Nii pidi see pidevalt liikuma ja liikuma, kui selle ruumi ressursid, kus see leiti, olid ammendatud. Nende kodud olid seetõttu väga ebakindlad ja võib-olla isegi lihtsad looduslikud vormid, mis toimisid pelgupaigana (koopad, augud jne). Selline olukord lõppeks põllumajanduse leiutamisega ja istuva eluviisi tekkimisega.
Võime öelda, et suur osa praegusest elanikkonnast säilitab istuva eluviisi. See tähendab, et inimene ei pea enam liikuma ühest ruumist teise muul viisil kui vabatahtlikel põhjustel: kaasaegne elu võimaldab tal olla oma kindlas kodus, kus on kõik teenused ja põhielemendid oma igapäevaelu toimetamiseks.
Erinevad poliitilised, majanduslikud ja kultuurilised kriisid tekitavad aga paljudes rahvastes jätkuvalt vajaduse kolida püsivalt ühest kohast teise, et otsida kaitset, turvalisust või elamisvõimalusi. Pagulased on tänapäeval sellise olukorra selgeimad esindajad, kuna nende elustiil ei võimalda neil omada kindlat kodu ega varustada end põhitoiduainetega. Seda olukorda taastoodetakse eriti suures osas Aafrika mandrist, Lähis-Idas ja mõnes Lõuna-Aasia riigis.
