Mõistet kirglikkus kasutatakse mis tahes suure kire, pühendumuse ja pühendumise tunde või aistingu tähistamiseks, mida inimesed võivad teatud eluolukordades üles näidata. Kirglikkus on paljuski seotud olukordade või asjaoludega, mis on seotud religioosse, müstilisega, sest just neil hetkedel, mil kõnealune inimene usub millessegi, mida ta konkreetselt teada ei saa, ja siis apelleerib oma vaimsusele, tema aistingutele, tema tunnetele anda end täielikult talle. Tulikust võib vaadelda kui midagi positiivset, mis puudutab pühendumist ja millelegi pühendumist, aga ka midagi negatiivset, kui see hõlmab irratsionaalset või kontrollimatut tegutsemisviisi.
Inimesel kui teadlikul olendil on võimalus juhtida oma tundeid, soove või huvisid suurel määral läbi ratsionaalsuse. Ent kirglikkus on võib-olla üks neist aistingutest või tunnetest, mis tulenevad olemise sügavusest ja mis sageli väldivad ratsionaalset või teadlikku seletust, kuna see võib juhtuda muude asjadega. Kirglikkus on midagi, mis tekib spontaanselt, see tähendab, et indiviid ei saa püüda millegi vastu kirglikkust tunda, kui ta seda alateadlikult ei tee. Sõltuvalt igast konkreetsest olukorrast või asjaolust võib kirglikkus tekkida minutist teise, aga ka järk-järgult. See viimane juhtum on kõige levinum, sest selleks, et inimene tunneks äärmist pühendumust või alistuks nähtusele (näiteks religioossele nähtusele), peab ta selle endasse võtma ja tundma, et see oma olemuses kasvab.
Nagu öeldud, on kirglikkus enamikul juhtudel seotud religioossete küsimustega, kuna religioon või vaimsus seob inimesi käegakatsumatute, mittekvantifitseeritavate valdkondadega. Seetõttu on ainus viis tõeliselt mõista ja tunda jumala, kummardatava kuju või religioosse uskumussüsteemi kohalolekut kirglikkuse, tunde ja sellega samastumise kaudu vaimsel ja palju sügavamal kui ratsionaalsel tasandil.
