Valemid tavaliselt on need väljendid, mis kasutavad sümboleid, et väljendada neis sisalduvale ainele omaseid probleeme. Kõige levinumad on need, mida kasutatakse ja pakutakse millegi lahendamiseks, matemaatikaülesannete, loogikaülesannete jm. Sel põhjusel seostatakse valemi mõistet alati konkreetse küsimuse lahendamisega, see tähendab, et see on vahend, mis võimaldab lahendada rahuldava lahenduse.
Valemid, mis on edukad, kuna suudavad täpselt lahendada selle või teise asja ümber olevaid probleeme, on tavaliselt just sel põhjusel väga ihaldatud, sest need aitavad midagi lahendada. Kui üksikisik saavutab äris edu ja tema äri on kõige edukam, on see tingitud sellest, et tal on valem, mis on teadnud, kuidas töötada. Vahepeal on tavaline, et teie konkurendid või ajakirjandus räägivad teie edu valemist ja soovivad seda avastada, et seda ise korrata.
Vahepeal ja nagu nimi seda ette näeb, keemiline valem on valem, mis saavutab kohaloleku keemiavaldkonna nõudmisel ja mille põhifunktsioon on esindavad kõiki neid komponente, mis moodustavad teatud keemilise ühendi. Vahepeal näitab see iga kõnealuse komponendi kogust ja ka aatomite arvu.
Selle klassi valemid annavad sageli ka andmeid aatomite sidemete kohta
Perioodilisustabel koosneb 118 elemendist (seal on metallid, metalloidid, mittemetallid ja väärisgaasid). Enamikku leidub looduses puhtal kujul (täpsemalt 92) ja ülejäänud (26) on laborites sünteetiliselt valmistatud looming. Need on järjestatud nende keerukuse alusel (vesinik on kõige lihtsam ja selle tabelis on number 1 ja uraan on kõige keerulisem ja sellel on 92). Sümboleid kasutatakse elemendile või mitme elemendi ühendile viitamiseks. Tasub meeles pidada, et iidsetel aegadel kasutati sümboleid selleks, et selgitada, mis arvati olevat looduse koostisosad (maa, tuli, õhk ja vesi).
Igal keemilisel elemendil on nimi ja selle esitamisel kasutatakse selle lühendit (süsinik on C, raud Fe, naatrium Na, hõbe Ag, plii Pb ...). Mõned lühendid pärinevad algsetest ladinakeelsetest nimedest
Aine sümbol tähistab aine aatomit. Looduses ei eksisteeri aga valdav enamus aineid isoleeritud aatomitena, vaid rohkem kui ühe aatomi kombinatsioonina. Võtame näite. Kaks vesinikuaatomit moodustavad vesinikgaasi molekuli ja keemikud sümboliseerivad seda valemiga, antud juhul H2. Keemiline valem moodustatakse elemendi lühendist ja alaindeksis olevast numbrist, mis näitab aatomite arvu
molekulis.
Valemeid kasutatakse ka keemiliste ühendite molekulide, st erinevate elementide kombinatsioonide sümboliseerimiseks. Kuulus H20 veevalem tähendab, et igas molekulis ühinevad kaks vesinikuaatomit ühe hapnikuaatomiga. Teine väga levinud element on keedusool (naatriumkloriid) ja selle keemiline valem on NaCl.
Valemeid kasutatakse ka keemilistes reaktsioonides
Kui segame näiteks tsinki ja väävlit, siis moodustub tsinksulfiid, mille valem on ZnS, mis tähendab, et selle moodustab aatom
väävli ja tsingi aatom.
Kui mõelda universumile, võib tunduda, et ainel on väga keeruline jaotus. Tegelikkuses see nii ei ole, sest 99% kogu universumist koosneb vesinikust ja heeliumist ning ainult 1% ülejäänud elementide puhul.
Väärib märkimist, et seda tüüpi valemeid ja valemeid üldiselt iseloomustab nende lühidus ja seetõttu on teave väljendatud sümboolsetes ja kokkulepitud terminites, st on olemas reeglid, mis kehtestavad keemilise valemi nomenklatuuri.
Formaalselt nimetatakse seda keemiline nomenklatuur ja koosneb reast reeglitest, mida kasutatakse nii keemiliste elementide kui ka ühendite nimetamiseks.
Selle nomenklatuuri missiooniks on see, et kõik keemilised nimetused tunnevad kahtluseta ära. Igal ainel on nimi ja see aitab tagada, et ühendites pole vigu.
On mitmeid keemilisi valemeid, olles empiiriline ja molekulaarne Kõige tavalisem. Esimene näitab aatomite arvu keemilises ühendis. Ja molekulaarset kasutatakse molekulaarses ühendis olevate aatomitüüpide ja aatomitüübile vastava arvu tähistamiseks.
