On töid, mis nõuavad neid teostavalt töötajalt suuremat füüsilist pühendumist, rohkem jõudu, samas kui on teisi töid, mis nõuavad vähem füüsilist ja rohkem vaimset sekkumist, igal juhul ja peale selle, alati , mõlemad küsimused, füüsiline ja vaimne, sekkuda mis tahes töö lõpetamine ja seetõttu käsitletakse mõlemat kui põhilised ja väga olulised tingimused.
Vahepeal määrab just see füüsise ja vaimu kombinatsioon, mõlemad töö teenistuses tööjõud ja seega ka indiviidi võimet, nii füüsilist kui ka vaimset, seda või teist tööülesannet täita.
Iga töö nõuab mõlema võime olemasolu, isegi need töökohad, millel on suurem nõudlus jõu järele, vajavad teatud hetkel mõistust, mis juhib muuhulgas liigutusi, pingutusi. Ja seepärast märkisime alguses, et nii füüsiliselt kui ka vaimselt on töö edukaks tegemiseks hädavajalikud.
Tööjõu mõiste ilmub formaalselt esmakordselt kirjutises Saksa filosoof Karl Marx, kes mainib seda esimest korda oma tunnustatuimas töös, Kapital, avaldatud 1867. aastal.
Seega on tööjõud Marxi 19. sajandil välja töötatud marksistliku doktriini üks olulisemaid loome selle suure eelkäijana.
Eelmainitud teoses Kapital pakub Marx ideaalina välja a ühiskond, kus puuduvad klassierinevused. Selles mõttes muutuvad produktiivne protsess, selle tootmisjõud ja tootmissuhted sotsiaalseks hüveks.
Selle ettepaneku ees olevalt kõnniteelt leiame kapitalism kes on töö üle võtnud, st ostab tööjõudu rahasumma kaudu, mis töötajale makstakse. Sellega on marksism ajalooliselt võidelnud.
Samal ajal on selles kapitalistlikus kontekstis Marxi jaoks tööjõud kaup, mille toodab töötaja ja mille kapitalist maksab. Makstav väärtus arvutatakse selle tootmiseks investeeritud ajale. Niikaua kui see mudel jätkub, ei saa töötaja kunagi omada tootmisvahendeid, mis kapitalistil on, ja ta on mõistetud müüma oma tööjõudu, et kapitalistlikus ühiskonnas ellu jääda.
