Diagnoos on esimene ja kõige olulisem tööriist, mis on iga valdkonna tervishoiutöötajale kättesaadav, et läheneda inimese tervislike seisundite mõistmisele ja võimalikule ravile. Diagnoos on esmalt läbiviidud analüüsi tulemus, mille eesmärk on võimaldada teada kindlaksmääratud olukorra eripärasid, et vastavalt tegutseda, soovitades ravi või mitte. See diagnostiline analüüs põhineb olevikus või minevikus esinevate sümptomite jälgimisel.
Mõiste diagnoos pärineb ladina keelest, diagnoos, sõna, mis omakorda on võetud kreeka keelest ja mis tähendab "armastama" või "õppima" teatud elementide kohta. Tavaliselt soovitatakse diagnostilist protseduuri teatud olukordades ebanormaalsete elementide või sümptomite esinemisel vastavalt tavapäraselt loomulikeks peetud parameetritele. Diagnoosi saab rakendada nii haiguse olemasolu kinnitamiseks või korrigeerimiseks kui ka selle evolutsiooni kindlakstegemiseks kinnituse korral. Meditsiiniline diagnoos võib tuleneda erinevat tüüpi analüüsidest, mõned lihtsamad ja pealiskaudsed, aga ka keerulisemad ja sügavamad, eriti raskete haiguste korral. Enamikul juhtudel peab õige ja täpse diagnoosi tegemiseks olema lisamaterjale, olgu selleks väikesed instrumendid või keerukad ja keerukad meditsiiniseadmed.
Kuigi see on tihedalt seotud meditsiiniga, võib sõna diagnoos rakendada ka muude tegevuste kohta. Selles mõttes on võimalik teha ka koolidiagnoos, ettevõtte toimimise, teatud tüüpi seadme jms diagnostika. Igal neist juhtumitest on oma süsteem praeguste omaduste analüüsimiseks ja hindamiseks, samuti konkreetne viis vajalike meetmete rakendamiseks.
