Kergejõustiku ajalugu, mis on tuntud kui üks tähtsamaid ja traditsioonilisemaid spordialasid, ulatub tagasi Vana-Kreekasse, mil see oli põhiline sportlik tegevus, mida tavaliselt peeti olümpiamängudel. Kergejõustik on oma nime saanud kreekakeelsest terminist athlos mis tähendab "konkurentsi". Paljud ajaloolased arvavad, et esimene kergejõustikuvõistlus toimus aastal 776 eKr.
Kergejõustik on olümpiamängude üks iseloomulikumaid ja tähtsamaid spordialasid. See põhineb erinevat tüüpi võistluste, marsside, visete, hüpete ja muude lahutusvõimetel, mis võivad kiiruse, takistuse või vahemaa poolest erineda. Sportlased saavad neid sooritada nii individuaalselt kui ka rühmadena ametikohtadel töötades, samuti saavad nad osaleda erinevatel valikutel.
Kergejõustikukategoorias läbiviidavatest testidest tuleb mainida kiirusvõistlusi (mis võib ulatuda 60–400 meetrini), kesk- ja pikamaajooksu (800–10 000 meetrit), tõkkejooksu ja kergendusjooksu. Siis erinevad maratonid, jooksumarss ja kross. Hüpete osas võivad need olla pikkus, kõrgus ja muud, visketeks aga kettaheide, oda, vasar ja raskus.
Spordiüritusi saab korraldada spetsiaalselt selleks otstarbeks rajatud staadionidel. Nendel staadionitel peavad olema kuulsad olümpiarajad, mis on tavaliselt kas oranžid või sinised ja on jagatud radadeks. Teste saab läbi viia ka välismaal, eriti maratonidel, mis läbivad väga pikki distantse ja mis on tavaliselt olümpiamängude üks oodatumaid ja traditsioonilisemaid hetki, sest seal saab näha uskumatuid sportlasi, kes läbivad tohutuid vahemaid.
Lisaks olümpiamängudele toimuvad olulised sündmused ja meistrivõistlused nagu kergejõustiku maailmameistrivõistlused, kergejõustiku MM, erinevad kontinentide kergejõustiku karikavõistlused ja Kuldliiga, mis koosneb eranditult 6 päevast.
