Seaduslikkusest rääkides viidatakse seaduste süsteemi olemasolule, mida tuleb järgida ja mis annab heakskiidu teatud toimingutele, tegudele või asjaoludele ning vastandina taunib teisi, mis mõjutavad kehtestatud ja kehtivaid regulatsioone. Seadus on seega kõik see, mida tehakse kirjaliku õiguse raames ja mille eeldatava tagajärjena on austus ühiskonna elu- ja kooselumustrite vastu sõltuvalt sellest, mida igaüks sellise mõiste all mõistab.
Seadus ja õigusriik
Seadus on reegel, norm, mis a seadus see tähendab pädeva asutuse dikteeritud ettekirjutust ja seda peavad eranditeta järgima need, kes kõnealuses riigis elavad või koos eksisteerivad. See seadus nõuab midagi või selle puudumisel taunib midagi, mis on õigluse ja kogukonna ühise hüvanguga tihedas kooskõlas.
Vahepeal on kõik need toimingud, mis rikuvad seadust, eraldi koodeksis ja igal juhul toovad need kaasa karistuse, mis on seotud süüteo tõsiduse ja olemusega.
Seega piiravad seadused nende meeste tegevust ja käitumist, kes elavad kogukonnas, mille missiooniks on korra ja kõigi õiguste austamine ja tagamine.
Kuna puudub täielik teadlikkus sellest, mida on õige teha ja mida mitte, peavad rahu ja sotsiaalse kooseksisteerimise tagamiseks olema seadused, mis seda tagavad ja tagavad.
Igasugust õigusriiki, mis sellistega uhkeldab, hakkab reguleerima normatiivne süsteem ja institutsioonid seoses emapõhiseadusega, mis hoolitseb kõigi põhiliste inimõiguste tagamise eest. Iga meede või tegevus allub alati õigusriigi kirjalikule reeglile või sellele viidatakse. Sest just seadused korraldavad ja panevad paika õiguste piirid, millele iga tegevus allub.
Seaduslikkus, õiguslik raamistik olukordade ja vaidluste lahendamiseks
Seadus on siis raamistik, milles eksisteerib kogu seaduste süsteem, mille ühiskond on otsustanud endale anda, muutudes ruumiks, kuhu seaduse täitmise eest vastutavad isikud otsivad teavet selle või teise olukorra lahendamise kohta. Siinkohal on oluline märkida, et kogukonna õiguslikku ulatust ei pruugi teine kogukond täielikult jagada, eriti mis puudutab iidseid traditsioone ja seadusi, mis aja jooksul säilivad. Seetõttu satuvad paljud ühiskonnad ühiste probleemide lahendamisel vastuollu, kuigi selles mõttes püüab rahvusvaheline õigus või seaduspärasus kehtestada ühiseid kooseksisteerimisjuhiseid, mida saab korraldada ja lahendada kõigi rahvaste kui terviku huvidest lähtuvalt.
Seaduslikkuse printsiip tekib juba vanimates ühiskondades, kus hakati kirja panema varem suuliselt kehtinud ja tavadest või traditsioonidest tulenevaid seadusi (tavaseadused). Seaduse kirjutamisega antakse sellele tõeline olemus, kuna selle tõlgendus lakkab olemast meelevaldne ega kapriisne ning eeldab iga indiviidi allumist selle olemasolule. Ühiskonna seadused on loodud mitte ainult konfliktide või vaidluste lahendamiseks, vaid ka eesmärgiga korraldada ja korrastada igapäevaelu lugematutes aspektides, mis võivad ulatuda ärilisest ja tsiviillisest kuni religioosse, perekonna või üksikisikuni. .
Kujutage korraks ette, kui kaootiline oleks elada ja areneda ühiskonnas, kus poleks seaduslikkust, norme... Jah, seda teha ja heasse sadamasse jõuda oleks ülimalt raske ja miks mitte võimatu. Seaduslikkus ehk seaduslikus raamistikus elamine tagab kodanikele, et meie õigusi kui selliseid austatakse ja kui see nii ei ole, siis saame esitada vastava nõude kohtusse, mis hoolitseb selle õiguse taastamine.mõjutatud.
Nüüd, et seaduslikkus oleks konkreetne fakt, on lisaks reeglisüsteemi olemasolule vaja ka seda ühiskond on pühendunud seaduste austamisele, sest kui seadus on olemas ja me seda ei täida, pole sellel erilist mõtet.
Igal inimesel on sotsiaalne vastutus aidata ja panustada seaduslikkuse ja õigusriigi kindlustamisse ning saab seda teha lihtsalt, väikeste tegudega: koostööd tehes ja seadust austades, põhireegleid tundes, hukka mõistes ja eemaldudes tegudest, mis on vastuolus. seaduslikkust.
