Küpsemist nimetatakse protsessiks, mille käigus iga elusolend kasvab ja areneb, kuni saavutab maksimaalse täiuseni. Küpsemine on protsess, sest see ei toimu ühest hetkest teise, vaid toimub teatud sündmuste ja elementide vallandumisel. Mõnel juhul võib küpsemine kesta lühikest aega (näiteks mõnedel putukatel), teistel elusolenditel aga aastaid (näiteks inimesel).
Võime öelda, et kõik elusolendid läbivad küpsemisprotsessi, mis paneb nad välja tulema oma kõige hapramast ja haavatavamast faasist, et saada täielikult ja täielikult arenenud olenditeks, kes suudavad ise hakkama saada ja jätta järglasi liigi alalhoidmiseks. Inimese puhul on küpsemine väga keeruline protsess, kuna see ei hõlma mitte ainult füüsilisi või bioloogilisi, vaid ka sotsiaalseid ja kultuurilisi arusaamu ja küsimusi, mis mõjutavad suuresti seda, kuidas inimene oma isiksust ja identiteeti kujundab.
Kui me räägime inimese küpsemisest, siis spetsialistid on eri etappe tähistanud. Esimene neist on lapsepõlv (ka tänapäeval jaguneb mitmeks lapsepõlveks), kus lapsed on kaitsetud, haprad ja neil peab ellujäämiseks olema täiskasvanute abi. Lapsepõlveks loetakse kuni 10 aastat, sel ajal jõuab laps puberteedieas ja eelpuberteedieas. Sel hetkel hakkavad nad välja arendama teatud autonoomiat ja püüavad kahtluse alla seada ümbritseva maailma. Noorukieas on võib-olla küpsemise viimane osa, see, mil inimene lõpetab oma identiteedi, huvide kujundamise ning seisab silmitsi hirmude, ebakindluse jms. et lõpuks täiskasvanuikka jõuda.
See etappideks jaotus on aga väga jäik ja tänapäeval esitab inimühiskond neile palju variante. Selles mõttes on ühiskondi, kus last hakatakse täiskasvanuks pidama pärast 10. eluaastat, ja teisi, kus noortel ilmnevad ebaküpsuse ja noorukiea tunnused ka pärast 25. eluaastat. See kujutab endast olulisi muutusi küpsemise ideega ja seetõttu tuleb kontseptsiooni ennast igal juhul hoolikalt analüüsida.
