Sõna esoteerika, mis toimib esoteerika fenomeni iseloomustava omadussõnana, pärineb kreekakeelsest terminist esoteeriline mis tähendab teisisõnu "sisemist teadmist" selles mõttes, et see on salajane või avalikult vähetuntud. Esoteerilist omadussõna kasutatakse tavaliselt teatud religioossete tavade, rühmade või seltskondlikkuse vormide tähistamiseks, mis hõlmavad täpselt kogukonna ja selle teadmiste salajas hoidmist. 
Esoteerika all mõistetakse seda, mis on osa salateadmistest, mida teavad või õpivad vaid valitud vähemus. See, mida hoitakse peidus ja paljastatakse valitud rühmale
Just antiikajal edastasid filosoofid oma õpetusi ja ideid ainult oma jüngritele.
Esoteerika: teadmiste ja tavade kogum, mida tunnistab sektantlik vähemus
Esoteerika koosneb reast teadmistest, õpetustest ja õpetustest, traditsioonidest ja riitustest, mida järgib sektantlik rühmitus, mida hoitakse saladuses ehk neid teavad vähesed ehk grupi liikmed ja mitte midagi muud. Need edastatakse ainult algatatud isikutele.
Iidsetel aegadel oli üsna tavaline, et kool levitas õpetust kõigile ja teisest küljest hoidis muud teadmised saladuses, reserveeritud vähestele.
Valiti välja need, kes võisid neid õpetusi tunda, ja võib juhtuda, et paljud olid osaliselt teada või dekontekstualiseeritud.
Esoteerika Vana-Kreekas
Näiteks Kreekas oli esoteerika õpetus, mida õpetati koolides ja mis ei olnud kõigile kättesaadav, nagu see oli õpetuste puhul, mida viidi läbi vabas õhus.
Seega jagunesid ühe olulisema Kreeka filosoofi nagu Pythagorase jüngrid eksoteerikuteks ja esoteerikuteks, esimesed olid lihtsad õpilased, teised aga nautisid Pythagorase õpetuse tundmist, mida oli õpetanud Pythagoras ise.
Ka Platon tegi selle eristuse ja seejärel jättis mõned õpetused, mida ta pidas tehnilisemaks, erilisele ja intiimsele ringile.
Esoteerikat ümbritsevate ainulaadsete tingimuste hulgast võime esile tõsta salastatust, paljude mitteavaldamise doktriinide poolt kehtestatud vannet; ja teadmiste edasiandmine toimus õpetajalt jüngrile suulisel teel.
Negatiivne kontseptsioon, kuna see on seotud maagiliste tavadega
Sotsiaalsel ja populaarsel tasandil eeldab esoteerika idee alati negatiivset laengut. See on nii sellepärast, et kui me räägime esoteerikast või ütleme, et miski on esoteeriline, siis me viitame millelegi, mida teavad vähesed ja mida enamik elanikkonnast ei tea või ei saa väga hästi aru, mis see on, sest see on raskesti mõistetavast.
Teisest küljest on esoteerika idee alati seotud religioossete või maagiliste tavadega, mida, kuna neid ei peeta seaduslikeks ega ametlikeks, tuleb läbi viia salaja, piirates nende inimeste arvu, kes neid tunnevad ja kes saavad osaleda. neid.
Seega on sellised näited nagu must maagia, nõidus, salaühingud, loožid ja sektid esoteerika näited. Siiski on ka idatasandil palju tavasid, mida peetakse esoteerilisteks, kuna nende täideviimine langeb valitud vähemusele, kuid mida ei peeta ohtlikuks ega kahjulikuks, nagu mõnda äsja mainitud.
Esoteerilisi praktikaid viiakse sageli läbi paralleelselt tunnustatud ametliku religiooniga, näiteks kristlusega. Selles mõttes, hoolimata sellest, et nad on salajased, kasutavad mõnda neist tegevustest paljud usklikud, kes, kuigi nad usuvad monoteistlikku religiooni, kasutavad oma isiklikus elus mõne olukorra lahendamiseks sageli tavasid, mida nad peavad otsesemaks või tõhusamaks. mis puudutab oma probleemide täpset lahendamist või nende ennetamist, nagu tarot, astroloogia, ennustamine jne.
Sellest ei piisa, et nad kõik palvetavad ja et see, mida nad tahavad, on lõpuks täidetud ...
Muidugi on sellised religioonid nagu kristlus eelnimetatud tegevuste vastaspoolel ega toeta neid mingil moel.
Asi on selles, et usklikud või usklikud peidavad end nende täitmiseks, et mitte välja jätta või esile tõsta.
