Vaesus on sotsiaalne ja majanduslik olukord, mida iseloomustab põhivajaduste rahuldamatus. Asjaolud, mis võimaldavad täpsustada elukvaliteeti ja otsustada, kas konkreetne rühm liigitatakse vaesuseks, on tavaliselt juurdepääs ressurssidele, nagu haridus, eluase, joogivesi, arstiabi jne; Samuti peetakse selle klassifikatsiooni koostamisel sageli oluliseks töötingimusi ja sissetuleku taset.
Mainitud elementide mitmekesisus muudab vaesuse mõõtmise ülesande reguleerituks erinevate parameetritega. Täpsemalt on kaks kriteeriumi: nn absoluutne vaesus, mis rõhutab raskusi minimaalse elukvaliteedi (toitumine, tervis jne) saavutamisel; ja nn suhteline vaesus, mis rõhutab sissetulekute puudumist põhivajaduste rahuldamiseks kas osaliselt või täielikult.
Sellele nähtusele kõige enam pühendunud piirkonnad on kahtlemata kolmanda maailma piirkonnad, millest paistab silma Aafrika, kus elanike osakaal allpool vaesuspiiri ulatub mõnes riigis üle 70 protsendi. Neile järgnevad Ladina-Ameerika riigid, kusjuures Honduras on riik, kus vaeste arv on kogurahvastiku suhtes suurim.
Vaatamata vaeste ülekaalule vähearenenud riikides, pidid ka need esimese maailma riigid selle probleemiga silmitsi seisma, peamiselt elatustaseme parandamist soovivate inimeste sisserände lainete tõttu. Nii sai selgeks, et kolmanda maailma majanduslikest ja sotsiaalsetest probleemidest eemalejäämist ei saa mõista mitte ainult eetilisest seisukohast taunitava seisukohana, vaid ka vastupidise poliitikana.
Praegu kuuluvad vaesuse nuhtlusest enim mõjutatud inimesed naissugupoolele, kusjuures see rühm registreerib kõige rohkem nälja tõttu surnuid.
