Fovismi nime on kasutatud impressionismist tuletatud kunstisuuna kohta, mis leidis aset Euroopa eri paigus, eriti aastatel 1905–1907. Fovismi on peetud ekspressionismi üheks selgemaks eksponendiks, pilditeooria, mis põhines arusaamas, et tegelikkuse esitused peaksid pigem paljastama autori tundeid, meeleolu ja aistinguid, mitte juhinduma loogikast ja lineaarsusest.
Nimi fovism on seotud prantsuse terminiga "Fauve", mis tähendab metsalist või metslooma. Fovistlikud maalikunstnikud, kelle seas oli Henri Matisse maailmas kõige olulisem ja tunnustatuim, püüdsid kasutada värve, mis paistsid silma oma elava tooni poolest, lisaks kujundite esindamisele, mis mõnikord kaotasid kujundliku stiili ja mida värviti harva looduses täheldatud toonidega. . Tugevate ja ebakorrapäraste joonte, aga ka abstraktsete vormide kasutamine oli fovismi teine suur konstant. Fovism jooksis sageli läbi kontrastsete värvide ja nende keskne tähtsus sellistele probleemidele pani neid (vabatahtlikult) kõrvale jätma huvi perspektiivi, chiaroscuro ja detailide vastu.
Fovismi peetakse impressionismi evolutsiooniks, kuna viimane oli vastutav maalikunsti traditsiooniliste ja akadeemiliste kaanonite murdmise eest, et tekitada arvukalt kunstilisi avangarde, mis domineerisid 20. sajandil ja mis tähendaks hoopis teistsugust reaalsuse kujutamise viisi.
Tuntuimatest fovistidest kunstnikest tuleb mainida Henri Matisse’i, kes oli ka liikumise asutaja, Raoul Dufyt, Georges Braque’i, André Deraini ja Maurice De Vlamincki. Ametlikku näitust korraldasid nad nende liikumise kestnud aastate vahel vaid kolm, kuigi nende tööde olemasolu ja asjakohasus tulevaste pildikoolide jaoks püsib veel kaua.
