Ilmselt oma nime tõttu ei kõla see mõiste meile nii tavapäraselt, kuid on siiski üks retoorilised või kirjandustegelased mida me oma ütlustes kõige rohkem rakendame ja ühte neist, mille leiame kõige ilmsemalt kirjanduse käsul.
Prosopopoeia seisneb nende objektide ja asjade omistamises, millel pole elu või millel on inimeste või olendite abstraktne iseloom, omadused, tegevused ja isegi omadused.
Pealegi kasutatakse seda sõna ka kui tahetakse hoiatada, et inimesel puudub eneseväljendamise ajal ülemäärane loomulikkus. See tähendab, kui keegi kõneleb väga raskelt või väga pidulikult auditooriumi ees, mis ei vasta või ei suuda tabada selle väljendusviisi.
Kirjanduslikud või retoorilised kujundid ei ole levinud viis meie tähestiku sõnade kasutamiseks, see tähendab, et me kasutame neid sõnu nende algses tähenduses, kuid kui nad loevad mõnda foneetilise, grammatilise või semantilise tüübi singulaarsust, siis lisatakse need andes neile hüperekspressiivse tagasituleku.
Jutt on nii, et retoorilised kujundid on kirjanduslikus ruumis külluses, olles praktiliselt omanäoline element.
See aga ei tähenda, et neid kasutatakse laialdaselt ka kõnekeeles, eriti käesoleval juhul prosopopoeias, üldkeeles laialdaselt tunnustatud kirjandustegelases.
Seda tüüpi figuurid on rühmitatud kahte suurde rühma, ühelt poolt diktsioonikujud mis on need, milles sõnade vormid on mõjutatud ja teiselt poolt mõttekujud milles arvatakse, et see on mõjutatud. Just sellesse viimast rühma ja väljamõeldud figuuride alajaotusse kuulub prosopopeia.
Väljamõeldud figuurid on just sellised, mis võimaldavad üsna fantastilisi olukordi päriselt esitada.
Väärib märkimist, et prosopopeiat nimetatakse ka personifikatsiooniks.
