Luule üheks tunnuseks on see, et ta tähtsustab esteetilise osa struktuuri või tähenduse asemel. See saavutab selle eesmärgi lugematute kirjanduslike vahendite kasutamisega, mis kipuvad vormi mitmel viisil kaunistama.
Luule on üks vanemaid kirjandusžanre, mille inimene on välja töötanud, esimesi näiteid leiti iidsetest kultuuridest.
Luuletus, luule parim väljendus
Enamasti on luuletus kirjutatud värssides, kuid seda on võimalik leida ka näiteks poeetilisest proosast, Rubén Darío, Nicaragua päritolu luuletaja, on kahtlemata üks selle tüübi suurimaid eksponente.
Luuletuse suur tõmme seisneb selles kasutab lugematuid väljendusressursse, mis teavad, kuidas animeerida ja väljendada kõige erinevamaid emotsioone, näiteks mäng, mis luuakse mõne sõna kuvatava heli põhjal.
Kui luuletus esitab värsse, on tavaline, et need näitavad kaashääliku riime või selle puudumisel assonantsi või koosnevad vabavärssidest.
Kui luuletus koosneb kahest kvartetist ja kahest kolmikust koos kaashääliku riimide ja hendekasilbiliste värssidega, nimetatakse seda nn. sonett.
Vahepeal, kui luuletus on neljarealine ja humoorika sisuga, kus teine ja neljas rida riimuvad, nimetatakse seda nn. kuppel. Ja kui salm koosneb kaheksasilbilistest salmidest, milles paaritutel salmidel pole riimi ja paaridel on assonantsriim, tähistatakse neid kui romansid.
Žanr, mille taga on suur ajalugu
Konkreetset ajahetke minevikus on luule päritoluna üsna raske kindlaks teha, kuigi on võimatu ignoreerida leidu, mis pärineb aastast. 2600 eKr ja see koosneb hieroglüüfilised pealdised, mida aja jooksul peeti esimene luule eellugu. Need koosnevad lauludest, millel on religioosne tähendus ja mis on välja töötatud erinevates žanrites, nagu oodid, hümnid ja eleegiad.
Oluline on märkida, et minevikus ja eriti mõnes tsivilisatsioonis nagu sumeri, assüüria-babüloonia ja juudi, luule, oli pigem rituaalse iseloomuga
Kusjuures tänapäeval on luule pigem seotud millega Romantiline, romantikale, veelgi enam, kui väljavalitu tahab oma armastatusse armuda ja naine armub talle vastu, on tavaline ressurss, et ta kirjutab oma autorlusest luule, milles ta heidab kõik oma tunded pinnale, või vaikimisi, kui armastajal pole selles mõttes kirjutamisvõimalust, kasutab ta tavaliselt oma romantilise lõpu saavutamiseks žanri suurt klassikat.
Tuleb märkida, et suur osa meieni jõudvatest iidsete tsivilisatsioonide kirjandusdokumentidest on kirjutatud luulevormis. Selged näited selle kohta on Gilgameši luuletus (kuulub Sumeri tsivilisatsiooni) või kuulsad ja muljetavaldavad Kreeka teosed Ilias ja Odüsseia, huvitav töökohad ja päevad ja Aeneis, paljude teiste seas. Kõik need teosed jutustavad legende, lugusid ja olukordi iga kultuuri igapäevaelust ning väljendavad neid värsside kujul, mis on neil ajalooperioodidel väga populaarne allikas.
Luule silmapaistvad omadused
Luulele on omane kirjalikule tekstile teatud rütmi pealesurumine. Seda kontrollivad värsisüsteemid, mis on igal juhul erinevad, kuid säilitavad alati teatud rütmi, mida tuleb austada. Mõnel juhul on poeetilise rütmiga kaasas ka ressursside kasutamine, nagu metafoorid, võrdlused, onomatopoeesiad, irooniad, retoorilised elemendid ja muud, mis püüavad anda igale kompositsioonile erilise ja kordumatu stiili.
Lääne traditsioonis on kõige levinumad luulevormid sonetid, mille hulgast paistavad silma Shakespeare’i omad. Kuid luulet saab esitada ka muudes vormides nagu sestinas, rondeaus (traditsioonilised prantsuse luuletused), jintishi (tüüpiline hiina luuletus), haiku (iseloomulik jaapani luuletus) või oodid, tüüpilised Vana-Kreeka traditsiooni luuletused.
Lõpetuseks võime lisada, et luule võib esineda eraldi nii kunstina kui ka integreerituna teistesse esitusviisidesse, nagu tants, teater, poeetiline narratiiv ja lüürika.
