Kriminalistika on kriminaalõiguse abiteadus, mille põhitegevus on keskendunud uurimise all olevate kuritegude avastamisele, selgitamisele ja tõestamisele..
Teaduslikud teadmised osutuvad peamiseks vahendiks, millega kriminoloogia peab oma ülesannet täitma, rakendab erinevaid protseduure ja tehnikaid faktide rekonstrueerimiseks ning suudab sel viisil jõuda juhtunu tõeni, st kui kas kuritegu pandi toime või mitte, kuidas see juhtus, kes seda tegi, miks, kõige olulisemate küsimuste hulgas, mida see distsipliin peab lahendama.
Kõik läbiviidud uuringud peavad olema toetatud meetodite ja tehnikatega, mis on tüüpilised teistele distsipliinidele või abiteadustele, kuid mis on kahtlemata fundamentaalsed, kui on vaja välja selgitada, kuidas, kes ja miks kuriteo või kuriteo toime tuleb, nende hulgas on järgmised: kohtuekspertiisi kunst (ohvri mälestusest tehtud portree), kohtuekspertiisi ballistika (tegeleb mõrvaga seotud padrunite, kuulide ja relvade kõige omase uurimisega), sõrmejälg (analüüsib sündmuskohalt leitud sõrmejälgi ja analüüsib ka neid, mida palja silmaga ei näe), dokumentide koopia (uurib muuhulgas uurimist huvitavaid dokumente, nende õigsust), kohtuekspertiisi fotograafia (kujutab fotograafiliselt kuriteopaika), grafoloogia (kurjategija allkirja või kirja kaudu võimaldab see kindlaks teha teatud mustri ja isikuomadused), hematoloogia (analüüsib jalajälgi või vere olemasolu sündmuskohal), Kohtuekspertiisi odontoloogia (määrab kannatanu või mõne muu uuritavas faktis osaleja hammaste omadused) ja kohtuekspertiisi toksikoloogia (kehtib nii elavatele kui ka surnutele, võimaldab vere- ja uriinianalüüside põhjal kindlaks teha, kas tegemist on narko- või alkoholitarbimisega).
Kriminalistlik protsess, et olla tõhus, eeldab jah või jah järgmiste põhimõtete järgimist: sündmuskoha säilitamine, eelnimetatud koha hoolikas jälgimine, selle fikseerimine, tõendite kogumine ja analüüsiks laborisse saatmine.
