Mõiste liikmelisus viitab kellelegi kuulumisele, kuulumisele või kellelegi kuulumisele. Iseenesest kuuluma tegusõna tähendab ühtaegu nii millegi integreerimist või millegi osaks olemist kui ka teise omanduseks olemist, st nende korraldustele või käsule vastamist. Mõiste kuuluvus on aga tavaliselt seotud esimesega kahest tähendusest, mis on seotud ideega tunda end osana millestki, mingist nähtusest või asjaolust, mõnest inimrühmast või ruumist.
Liikmelisus näib üldiselt seotud päritolu ja lähtekoha mõistega. Mõlemad mõisted panevad inimese (või isegi looma) tundma end eakaaslaste rühma kuuluvana vastavalt oma päritolule, kohale või rühmale, kuhu nad sündisid. Nii tekibki paika, kogukonda kuuluvustunne igapäevasest kooseksisteerimisest selles ruumis ning tähenduste, sümbolite, traditsioonide, tegude ja mõtteviiside jagamisest kõigi teiste liikmetega. Loomade puhul on kuuluvustunne piiratud karjaga, kuhu ta kuulub. Loom, kelle kari hülgab või põlastab, on kahtlemata loom, kes kaotab osa oma olemusest.
Ilmselgelt muutub inimese puhul kuuluvuse mõiste palju keerulisemaks ja väljub instinkti mõttest. Inimene on see, kes loob oma sotsiaalse grupi ja kõik selles toimuvad sotsiaalsed, kultuurilised ja füüsilised nähtused on need, mis ühendavad kõiki tema liikmeid ja panevad nad tundma end selle terviku osana, kuid mitte mõne teise rühma osana.
Kuulumine on tänapäeval eriti seotud rahvuse ideega, kuna see on sotsiaalse grupi selgeim esindaja, kellega saab jagada territooriumi, poliitilist süsteemi, ajalugu, keelt, traditsioone ja erinevaid vorme. Tunnetada.
