Termin ebamoraalne kasutatakse viitamaks kõigele see, mis on vastuolus moraali ja heade tavadega, mis viitab moraali puudumisele inimese või grupi poolt ja mis väljendub mingi tegevuse või ilminguna, mis seda tõendab. “Ära ole amoraalne, riietu natuke rohkem, sa ei saa end niimoodi missale esitada, praktiliselt ilma riieteta, see on käitumine, mis ei vasta.”
See, mis on vastuolus või millel puudub moraal
Vahepeal selleks moraalne Seda nimetatakse uskumuste, väärtuste, tavade ja normide kogum, mida inimene või sotsiaalne rühm omab ja mis toimib nende tegevuste juhisenast moraal on see, mis meid, inimesi, juhib tegude suhtes, mis on õiged või vastupidi, mitte ja seetõttu halvad. Uskumused moraali kohta on üldistatud ja kodeeritud ka kultuuri või sotsiaalsesse rühma.
Moraal: uskumuste ja tavade kogum, mis juhivad inimese tegevust
Samuti on moraal samastatud usuliste ja eetiliste põhimõtetega, mida kogukond nõustub austama, mis iganes juhtub.
Siis on kohe moraali mõiste kõrval kaks teist, mis igaüks omal moel täidavad moraali mõiste antonüümide rolli.
Ühelt poolt leiame ebamoraalne, mõiste, mis meid selles voorus puudutab ja mis eeldab kõike seda käitumist, indiviidi või tegevust, mis rikub nende endi moraali või selle puudumisel ühiskonna või grupi moraali, kuhu see kuulub.
Muidugi, nende silmis, kes austavad grupi ja kogukonna, kuhu nad kuuluvad, reegleid, peetakse isikut, kes ei järgi samu austusjuhiseid, ebamoraalseks, kuna ta ei käitu õigesti.
Midagi või keegi ebamoraalne paistab silma eetilise kriteeriumi või tingimuse puudumisega, st rea väljakujunenud põhimõtetega, mida seostatakse heaga.
Ebamoraalne: taunitav käitumine
Ebamoraalsus on eetika seisukohalt karistatav käitumine, mis on ka hukkamõistetav enamiku ühiskonna poolt, kuna ebamoraalsete tegude või ebamoraalselt käituvate inimeste hukkamõist on absoluutselt kehtestatud.
Ühiskondi ehitatakse üles juhtnööride kaudu, mis märgivad ära, mis on õige ja mis vale ning näiteks on võimalik selles osas asuda poolele ja kvalifitseerida inimest või käituda ebamoraalsena, kui see läheb vastuollu nende moodustatava ühiskonna tavajuhistega.
Eetika ja selle mõju moraalse ja ebamoraalse määramisel
Eetika on osa filosoofiast, mis on pikka aega tegelenud küsimusega, mis on ühiskonnale hea, mis on ihaldusväärne, ning eristanud seda ebasoodsast ning veelgi enam joovastanud ühiskonda ebamoraalsusest.
Inimkond on iidsetest aegadest saati mõelnud selle üle, mis on õige või mis vale, mida tuleks teha ja mida tuleks vältida, ja nii hakkas see probleem erinevates kultuurides ja religioonides lahenema ja kerkima. Sel viisil keskendus filosoofia selle küsimuse lahtiharutamisele ja definitsiooni väljatöötamisele, mis aitab inimest selles küsimuses.
Enamik pilke järeldas ja nõustus, et see, mis on inimestele kasulik, on kooskõlas moraaliga, samas kui see, mis tekitab probleeme ja konflikte, tekitab vastupidise olukorra.
Samal ajal on teine mõiste, mis on vahetult seotud moraali ja ebamoraalsega, mõiste amoraalne, mida, kuna seda aetakse tavaliselt segi ebamoraalse omaga, tuleb rõhutada, kuidas need kaks erinevad, et mitte sattuda väärkasutamiseks.
Mõiste amoraal tähistab inimesi, kellel puudub igasugune moraal, mistõttu nad ei hinda enda ega teiste tegusid halvaks või heaks, õigeks või ebaõigeks, nad ei usu otseselt heasse või halvasse moraali.
Ja teisest küljest ei saa me ignoreerida, et seda mõistet seostatakse tavaliselt seksuaalsusega, selle selge väljendusega ja avalikes kohtades, kus inimesed peaksid käituma õigesti ja ilma näitusteta, tegevusteta, mida nad saavad vabalt teha. meeldib, kui see on privaatsus.
Mõned ebamoraaliga seotud terminid on järgmised: sündsusetu, ebaaus, lubamatu, hoolimatute, tagasihoidlik, liiderlik, rõve, häbematu, himurVahepeal on vastupidised mõisted, eelnimetatud, moraalne, aus ja vooruslik.
