Loodusseisundi mõiste on osa filosoofilisest terminoloogiast. Filosoofid nagu Locke, Hobbes ja Rousseau mõistsid loodusseisundit inimeste olukorrana enne tsivilisatsiooni. Teisisõnu, see on peegeldus sellest, kuidas meil oli ja kuidas me liigina käitusime. Meie tõelise loodusseisundi määratluse põhjal on võimalik seadustada valitsemisvorm ja ühiskonna struktuur.
Looduse olukord John Locke'i järgi
See seitsmeteistkümnenda sajandi Briti filosoof uskus algselt, et inimesed elavad rahus, tegutsevad vabalt ja suhtuvad vastastikusesse koostöösse. Ainus seadus, mida nad austasid, oli loodusseadus, st idee, et keegi ei tohiks teisi kahjustada. Locke mõistis, et inimmõistus on võimeline mõistma seda põhilist loodusseadust ja seetõttu on vaja seda järgida.
Selleks, et mehed loodusseadust ei rikuks, on Locke’i sõnul vaja kogu ühiskonna vahel sõlmida kokkulepe. Üksikisikute vaheline pakt tekkis loomuliku vabaduse ja isikliku omandi kaitsmiseks. Nende eeldustega State of Nature väidab Locke, et kõige sobivam valitsemisvorm kogu ühiskonna jaoks on võimude jagamisel põhinev liberalism.
Looduse seis Thomas Hobbesi järgi
See seitsmeteistkümnenda sajandi Briti filosoof mõtiskles ka inimese loodusseisundi kontseptsiooni üle, et seadustada kõige sobivam valitsemisvorm. Hobbes lähtub hüpoteetilisest oletusest, mille kohaselt elas inimene püsivas sõjaseisukorras, kuna inimene on tema sõnul inimese jaoks hunt. Sellises pidevas sõjaseisundis vajavad üksikisikud sotsiaalset keha, mis on võimeline kujundama õiglast ühiskonda.
Järelikult peavad üksikisikud omavahel kokku leppima, et nad loobuvad oma loomulikust kalduvusest vastasseisule ja nõustuvad selleks loovutama valitsuse absoluutsele monarhile. Nii sai Hobbesist poliitilise absolutismi teoreetik, valitsemisvorm, mis võimaldab säilitada kõigi kõigi vastu loomulikku seadust.
Looduse seis Rousseau järgi
Rousseau on 1712. aastal Genfis sündinud filosoof. Ta jagab Locke'i ja Hobbesiga ideed meestevahelisest ühiskondlikust lepingust kui valitsemisvormi legitimeerimise alusest. Tema nägemus loodusseisundist on aga selgelt erinev. Rousseau väitis, et tsiviliseerimata inimene elas oma instinktide järgi, inimene on üksildane ja puhas loom, kes vastab tema põhivajadustele.
Loomulikus olekus inimene ei ole hea ega halb, vaid on süütuses täielikult loodusesse integreerunud. Elus Loodusriigis elas inimene õnnelikult, kuid tööjaotus ja eraomand muutis kooselu keerulisemaks ja raskemaks.
Nii hakkas loomulik võrdsus ja õnn nõrgenema. See loob laialdase eksistentsi korruptsiooni. Et ühiskonnas sellest elu degeneratsioonist üle saada, pakkus Rousseau välja pakti, sotsiaalse lepingu, mis lõpetab ebavõrdsuse. See ühiskondlik leping peab põhinema vabadusel otsustada kõigi vahel, nii et demokraatia on valitsemissüsteem, mis kõige paremini seostub autentse loodusseisundiga.
Foto: iStock - Jääb
