Kirjutamine on sõnade või ideede esitamine tähtede või märkidega paberil või mis tahes muul pinnal.
Kirjutamiseks nimetatakse kirjutamist, mille eesmärk on ideede edastamine, traktaadi, dokumendi või ilukirjandusliku teksti kirjutamine, nootide ja märkide joonistamine, andmete kirjutamine või mis tahes muu tähtede ja sümbolite ülekandmine antud pinnale.
Kirja kui keele graafilise esituse süsteemi ajalugu ulatub aastasse 4000 eKr. See on verbaalse suhtluskoodi koosseis märkide kaudu, mis on salvestatud või joonistatud toele, mis võib olla paber, sein, laud ja isegi digitaalne seade, näiteks arvuti. Seega peab kirjutamine vastama antud keelele või keelele, mida jagavad üks või mitu inimest, kes suudavad tõlgendada kirjutamisaktis sisalduvaid ideid ja mõisteid.
Kirjutamine on tegevus, mis toimub kõikvõimalikes valdkondades ja erinevatel eesmärkidel. Üksikisik võib kirjutada märkuse, luuletuse või mis tahes kirjaseeria ainsa eesmärgiga neid väljendada ja enda jaoks hoida, nagu isikliku päeviku puhul. Samuti saab kirjutamist kasutada lugude, novellide, romaanide ja muud tüüpi poeetiliste või kirjanduslike tekstide kanaliseerimiseks. See eesmärk on esteetiline, loominguline, kultuuriline ja on ehk see, mis on keelt läbi ajaloo kõige enam rikastanud.
Kirjutamist kasutatakse mitteametlikult rohkem või vähem asjakohase teabe edastamiseks, näiteks vestluseks kahe sõbra vahel kiirsuhtlusprogrammi kaudu. Teisest küljest kasutatakse seda ka ametlikel eesmärkidel ettevõtluses, juriidilistes ja institutsionaalsetes tingimustes, töökeskkonnas ja mujal. Seda kasutatakse laialdaselt ka suhtlusvahendina kahe inimese vahel emotsionaalsetel eesmärkidel, näiteks kirja või armastusluuletusena.
Kirjutamise eesmärgid on ilmselgelt lõpmatud ja lisaks suulisele keelele on need kõige olulisemad inimsuhtlusvahendid.
