Nagu termin näitab, tähendab biotoop kohta, kus elu areneb, kuna bio tähendab elu ja mutt on samaväärne maaga. Teisisõnu on biotoobid ruumid, kus on võimalik mingi eluvormi areng. Selles mõttes on biotoobi idee samaväärne elupaiga mõistega.
Biotoopide uurimine on osa ökoloogiast
Ökoloogia on distsipliin, mis on osa bioloogiast ja mis keskendub ökosüsteemide uurimisele, mõistmaks ökosüsteemide kaupa elusolendite ja nende looduskeskkonna vahelisi suhteid. Ökosüsteemides on kaks põhikomponenti: biotoop ja biotsenoos. Esiteks mõistame füüsilist keskkonda ja selle omadusi (eriti kliimat, maastiku reljeefi või pinnase omadusi).
Biotsenoosi all mõistame ökosüsteemi osaks olevate elusolendite kogumit. See tähendab, et biotoobi mõiste viitab geograafilisele piirkonnale ja biotsenoos viitab elusolenditele, kes on osa biotoobist, ja nende omavahelistest suhetest.
Seos biotsenoosi ja biotoobi vahel on ilmne, kuna elusorganism hangib oma ressursid teda ümbritsevast keskkonnast.
Võitlus ellujäämise nimel toimub kindlas kohas, biotoobis
Elusolendid, mis ellujäämiseks suhtlevad, on seotud biotoobis või elupaigas. Biotoop on ökosüsteemi abiootiline (elutu) osa.
Biotoobil on kolm mõõdet: keskkond, substraat ja keskkonnategurid
- Keskkond on see, mis organisme ümbritseb ja seal on kolm keskkonda: maismaa, vee- või õhukeskkond.
- Substraat on element, millel elusolendid asuvad, näiteks kivi, vesi, teiste elusolendite keha või liiv.
- Keskkonnategurid (nimetatakse ka abiootilisteks teguriteks) viitavad keskkonna füüsikalis-keemilistele omadustele (atmosfäärirõhk, niiskusaste, mulla soolsus, päevavalgustund või temperatuur).
Keskkonnategurite eripäraks on taluvuspiirid, st iga keskkonnatingimuse piirid (üle nende piiride ei ole enamiku liikide elu võimalik).
Teatraalset võrdsust tehes võiks öelda, et biotoobi moodustavad lava ja võtteplats, näitlejad esindaksid biotsenoosi ja see kõik moodustab teatriesitluse ehk ökosüsteemi.
Fotod: iStock - chuvipro / drmakkoy
