Üks neist Tootmisviis on praegune ja konkreetne mõiste Marksistlik teooria.
Režiim, mille abil toodetakse inimeluks vajalikke kaupu ja teenuseid
The Marksism või marksistlik teooria on seeriale antud nimi poliitilist laadi filosoofilised ideed ja doktriinid, mille pakkus välja ja propageeris saksa filosoof Karl Marx.
Marxi nägemuse kohaselt tähistab tootmisviis sotsiaalne viis, kuidas inimese eluks vajalikuks peetavaid kaupu ja teenuseid toodetakse, valmistatakse.
Samal ajal ühendab tootmisrežiim ühelt poolt tootlikud jõud , mida esindavad inimtööjõud ja tehnoloogilised teadmised tootmisvahenditest, nagu tööriistad, masinad, materjalid jne.
Ja tootmissuhted mis hõlmavad tootmisressursside valdajate omandit, võimu ja kontrolli.
Tootmisvõime ja sotsiaalsed suhted olid Marxi jaoks inimeste kaks peamist ja erinevat tingimust.
Inimene ühiskonnas ellujäämiseks on vajalik, et ta tarbiks, samas kui see tarbimine eeldab tootmist ja just sel hetkel saavad kokku need, kes tarbivad, nendega, kes toodavad.
Teisest küljest leidis Marx, et ühiskonnakorraldus on tihedalt seotud kõnealuses ühiskonnas olemasoleva tootmisviisiga ning ka tulude jaotusega ja tarbimisega.
See, kuidas seda toodetakse, ütleb meile palju selles ühiskonnas eksisteeriva jõukuse jaotuse ja tarbimise kohta.
Mis puutub ühiskonna ülesehitusse, siis see ei ole seotud inimeste, nende ideede, riigiga, isegi mitte seadusega, vaid tootmisviis määrab kogukonna omadused ja struktuuri.
Tootmisviisid läbi aja: sotsialism versus kapitalism
Vahepeal, kui tootmisviis muutub, mis tõenäoliselt juhtub siis, kui tootmisjõud vastanduvad suhetele, muutub kõik, muuhulgas poliitika, majandus, religioon, kunst, kultuur ja see annab teed revolutsioonile.
Iidsetel aegadel, paleoliitikumi ja neoliitikumi perioodil, kui hakkasid tekkima ühiskondlikud organisatsioonid, oli tootmisjõud minimaalne, samas kui tootmisvahendite omamine kuulus kõigile ja neilt teostatud toodangu jaotus toimus. võrdsuse ja tasakaalu poole; otsiti vaid vajaduste rahuldamist.
Ja teisest küljest ei saa mainimata jätta, et sel ajal tegid mehed omavahel koostööd, kuna nad elasid kalapüügist, koristamisest või jahipidamisest ning sellest tegevusest saadud jagati tavaliselt kogukonnaga, kuhu nad kuulusid.
Nendel aegadel mängisid naised olulist rolli, kuna nad vastutasid toodetud toodete levitamise eest ja igal juhul oli neil poliitiline ja majanduslik tähtsus, mis põhjustas nn matriarhaadi.
Sajandite möödudes ja kõigis valdkondades toimunud edusammudega on peale surutud kapitalistlik süsteem ja koos sellega on tekkinud palgalised töötajad, kellel ei ole tootmisvahendeid, samas kui need kuuluvad erakätesse, mis on lepingulised töötajad osutavad oma teenuseid palga eest ja toodavad oma tootmisvahenditega kaupu.
Sotsialism kerkis esile kapitalismi vastandina, see propageeris rikkuse võrdsemat jaotamist ja tootmisvahendite eraomandi puudumist, vaid nii saab võidelda sotsiaalse ebavõrdsuse vastu, mida kapitalism loomulikult tekitab.
Mõnes mõttes pakub sotsialism välja naasmise nende paleoliitikumi ja neoliitikumi initsiatiivvormide juurde, kus valitses koostöö ja abi ning tootmisvahendid ei olnud eliidil, vaid kogu kogukonnal, kes kasutas neid oma vajaduste rahuldamiseks ja äraelamiseks.
Harmoonia suhetes oli nendel aegadel reaalsus ja nagu kapitalismis, ei olnud inimese ärakasutamist teise mehe suhtes, toodeti ainult seda, mis oli kõigile vajalik ja ei midagi muud.
