Mõistet iseseisvus seostatakse tavaliselt riigi või geograafilise piirkonna suveräänsuse ja autonoomsuse kvaliteediga. Kuid selle tähendus ei ole eranditult poliitiline ja paljudel juhtudel võib seda mõista ka inimese, institutsiooni, isegi looma suhtes kohaldatava omadusena. Seega võime öelda, et iseseisvus on moraalne ja eetiline väärtus, mis on seotud kõnealuse subjekti võimega ise hakkama saada ja mitte alluda kõrgema üksuse eestkostele või kontrollile.
Sõltumatus on teisisõnu mittesõltuvus. Nii mõistetuna tähendab see termin võimalust teha otsuseid iseseisvalt ja vabalt. Ütlematagi selge, et iseseisvuse mõiste on sügavalt seotud vabadusega, mistõttu muutub see inimelu üheks olulisemaks ja olulisemaks elemendiks.
Tavaliselt on mõiste iseseisvus seotud poliitiliste nähtustega, kuna selle all mõistetakse ka võimalust, et riik, piirkond või mis tahes kogukond peab ise valitsema ja seega jätma kõrvale igasuguse domeeni või eestkoste, mis võib pärineda teisest piirkonnast või üksusest. Iseseisvusvõitlused on inimkonna ajalugu tähistanud iidsetest aegadest saati just seetõttu, et kui iseseisvuse mõiste eksisteerib, on olemas ka domineerimise ja alistumise mõiste. Hinnanguliselt on inimkonna ajaloo jooksul toimunud arvukalt iseseisvumistsükleid, mis võimaldasid paljudel piirkondadel vabaneda neile langenud ikkest.
Samas saab iseseisvuse mõistet rakendada ka tavainimese igapäevaelus. Selles mõttes on iseseisev inimene, kes saab ise hakkama nii majanduslikes, sotsiaal-, töö- kui ka eluasemeküsimustes.
