Toiduvõrgustiku mõistet rakendatakse loodusnähtuse kohta, mille kaudu erinevad elusolendid üksteisega ühenduvad elutsüklist, mis tähendab, et mõned toituvad teistest, et ellu jääda. Sõna troofiline pärineb kreeka keelest, milles see on trofos, mis tähendab toitu. Seega on toiduvõrk või -ahel erinevate lülide liit, mis tarbimisest ellujäämiseks kokku saavad. Kuna keegi ei toitu ainult või eriti inimesest, paigutatakse ta tavaliselt toiduvõrgu lõppu, kuna ta, olles kõigesööja, tarbib igasuguseid elusolendeid ja ükski ei sõltu temast ellujäämiseks.
Toiduvõrgus on mitu punkti, mis korduvad enam-vähem kõigil juhtudel, kuigi variatsioonidega. Mis tahes toiduvõrgu või -ahela põhimõte on see, mille hõivavad kõikvõimalikud taimed. Need elusolendid, olles autotroofid, see tähendab, et nad toodavad ise toitu, on ahela esimesed lülid, kuna teised elusolendid sõltuvad nendest enda toitmisest. Taimed, köögiviljad ja puud on autotroofid, kuna nad võtavad looduslikke elemente, nagu vesi, valgus või süsinikdioksiid, et muuta need toiduks, mida nad sees töötlevad. Seega võimaldavad taimed oma vahenditega elades ka nendel taimtoidulistel loomadel end ära toita ja edasi elada.
Taimtoidulised on tavaliselt iga toiduvõrgu teine lüli, kuna nemad söövad taimi, mistõttu peaksid nad asuma kohe pärast seda. Nendele loomadele (nagu hobused, sebrad, antiloobid, lehmad või pühvlid) järgnevad lihasööjad, lihatoidulised loomad (nt lõvi, tiiger, hunt, karu). Erakordselt lihasööjad loomad on siis kolmandal kohal, kuigi toiduahelal võib olla mitu lihasööja lüli (näiteks kui ookeanis toituvad suuremad kalad väiksematest kaladest, kes omakorda toituvad teistest kaladest). Inimene on paigutatud võrgustiku lõppu, olles võimeline toiduna tarbima mis tahes eelnevaid elemente kaasaval või eksklusiivsel viisil, sõltuvalt toitumisest.
