Tuntud ka kui usuvabadus, peetakse seda põhiõiguseks. See seisneb võimaluses valida mis tahes tüüpi usulisi veendumusi, samuti võimalust mitte valida ühtegi ja kuulutada end ateistiks või agnostikuks.
See tähendab teadvustamist, et iga indiviidi tuleks austada nende usuliste veendumuste ja tavade pärast. See tähendab, et kedagi ei tohiks sundida oma tõekspidamistest lahti ütlema ega langema sellega seoses mingisuguse sunni ohvriks.
Demokraatia ja jumalateenistuse vabadus
Demokraatia, nagu me seda tänapäeval mõistame, on suhteliselt hiljutine reaalsus, kuna selle lähimad algused on 1789. aasta Prantsuse revolutsioonis. Just selles ajaloolises kontekstis kuulutati välja inimese ja kodaniku õiguste deklaratsioon. See tekst rõhutab põhiideed, vabadust. Selles mõttes mõistetakse vabadust kui võimalust teha kõike, mis teisi ei kahjusta.
Ilmselgelt saab seda vabaduse kontseptsiooni projitseerida religioossetele tõekspidamistele.
Religioossete ideede mitteaustamine tähendaks sõnavabaduse vastuseisu, mis on iga demokraatliku poliitilise süsteemi põhiaspekt. Tuleb märkida, et demokraatia põhineb kõigi indiviidide võrdsusel ning sellega paralleelselt paljususe ja sallivuse ideedel. Selles mõttes ei oleks paljusust ega sallivust, kui usulisi tõekspidamisi ei saaks avalikult väljendada täieliku vabadusega.
Jumalateenistuse vabadus on põhiõigus, mis ei ole veel maailmas reaalsus
1948. aasta inimõiguste ülddeklaratsioonis, täpsemalt artiklite 18 ja 21 vahel, on öeldud, et üksikisiku religiooni tuleb austada nii era- kui ka avalikus sfääris. Samuti tunnustatakse õigust muuta religiooni.
Inkvisitsioon kiusas sajandeid taga kõiki neid, kes praktiseerisid katoliikluse vastaseid usulisi tõekspidamisi. Igaüht, kes uskus kiriku poolt tunnustamata õpetustesse ja väljendas neid eraviisiliselt või avalikult, peeti ketseriks ning selle eest võis kohut mõista ja karistada (tavaline karistus ketserluse eest oli ekskommunikatsioon).
Püha amet ehk inkvisitsioon alustas oma teekonda Euroopas keskajal ja jõudis lõpuks Ladina-Ameerikasse
Kui võtta viitena Mehhiko ajalugu, siis markeerivad seda pingelised suhted kiriku ja riigi vahel (Cristero sõda aastatel 1926–1929 on ilmekas näide religiooni ja poliitika võimuvõitlusest).
Tänapäeva lääne demokraatiates ei ole jumalateenistuse vabadus enam probleem, sest kõik põhiseaduse tekstid rõhutavad vajadust austada mis tahes religioosset doktriini. Usulistel põhjustel repressioonid on aga reaalsus sellistes riikides nagu Põhja-Korea, Pakistan, Somaalia, Afganistan, Süüria või Sudaan.
Hinnanguliselt kiusatakse maailmas taga enam kui 200 miljonit kristlast.
Foto: Fotolia - nikiteev
