Terminit letargia kasutatakse unisuse või vähese aktiivsuse oleku tähistamiseks, millesse elusolend võib teatud olukordades spontaanselt või soovitud viisil siseneda. Letargiahetkesse võib sattuda nii teatud aja loomulikul magamisel kui ka teatud raviainete kasutamise tõttu, mille eesmärk on asetada inimene lõõgastumise ja minimaalse aktiivsuse olukorda.
Letargia on elusolendi organismi seisund, mida iseloomustab aktiivsuse nulltaseme arendamine. Nii loomad kui ka inimesed langevad letargiasse tavalisel ja väga sagedasel viisil, st iga kord, kui nad magavad. Magades alandab keha oma aktiivsuse, stressi või pinge taset ning siseneb loomuliku lõdvestuse seisundisse. Letargia ajal tundub keha ka kaitsetum, kuna see ei ole valvas. Inimeste puhul võib see tavaline letargia kergesti viia unenägude nägemiseni või väga erinevat laadi olukordade alateadlike ettekujutusteni.
Teisest küljest on palju loomi, kes lähevad palju püsivamasse torporisse ja mis on seotud erinevate looduslike tsüklite täitumisega. Selged näited selle kohta on karud, kilpkonnad, laiskud, uinukesed jne. Kõik need loomad vähendavad oma aktiivsust teatud aastaajal, mida nimetatakse ka talveuneks ja mis toimub tavaliselt külmadel aegadel. Sel viisil satub keha loidusse või lõdvestunud seisundisse ja tarbib vähem energiat, mis võimaldab kõnealusel loomal kauem ellu jääda.
Letargiaseisundit võib tekitada ka väga erinevat tüüpi ravimite kasutamine olukordades, kus vigastatud inimesel või loomal on õige ravi saamiseks vaja unisust.
