Inimese ühe imetlusväärseima ja loomupäraseima omadusena mõistetav altruism on võime tegutseda ennastsalgavalt teiste hüvanguks, kes võivad abi vajada või kes on kehvemas olukorras. Altruismi peetakse inimesele omaseks seisundiks, kuna ta suhtleb ühiskonnas elades teiste indiviididega ning arendab kõikvõimalikke kaastunnet, empaatiat ja armastust, mis sunnib teda tegutsema omakasupüüdmatult ja kaastundlikult.
Sõna altruism pärineb vanast prantsuse sõnast, altruism, mis tähendab, et annate end abivajajate aitamiseks. Täpsemalt "altrui" prantsuse keelest, manifest "teisest"
Altruistliku indiviidi üldine profiil
See räägib kellestki, kes mõtleb teistele, mitte ainult iseendale. Seetõttu on ta empaatiavõimeline inimene ja on tavaliselt nõus aitama neid, kes seda vajavad.
Üldjuhul tegutseb ta omakasupüüdmatult, st otsimata oma helde tegevuse eest kasu. On väga tõenäoline, et altruistlik inimene tegutseb armastusest teiste vastu või teatud tüüpi moraalsete tõekspidamiste või väärtuste tõttu.
Altruism tähendab enamikul juhtudel tegutsemist teise kasuks isegi siis, kui selle tegevuse tulemus võib olla selle sooritanud isikule kahjulik või kahjulik. Selles mõttes on inimeste ja teiste elusolendite altruistlik käitumine vastandlik darwinlikule teooriale kõige tugevama ellujäämise kohta, kuna see eeldab täielikku alistumist hoolimata surma või väljasuremise võimalusest.
Näiteid igapäevaelust
Õpilane, kes aitab klassikaaslastel kodutöid teha, on ilmekas näide altruistlikust inimesest.
Sama juhtub nende inimestega, kes teevad ennastsalgavalt ja vabatahtlikult koostööd sotsiaalsete üksustega.
Misjonärid, kes töötavad rõhutud rahvastega ja rasketes tingimustes, on kahtlemata altruistlikud.
Altruism on üks elemente, mida enim tähistavad kõik traditsioonilised religioonid, eriti kristlus, judaism, islam, budism ja hinduism. Nende kõigi jaoks on inimene üllas olend, kes on loodud oma jumala sarnaseks ja tegutseb seetõttu loomulikult nende hüvanguks, kes teda kõige rohkem vajavad. Kristluse puhul on Jeesuse ohverdamine eesmärgiga päästa inimkond patust kõige ilmsem ja tuntuim näide altruismist.
Kas oleme altruistlikud või isekad?
Sellele küsimusele pole lõplikku vastust. Kui võtta arvesse, et kõik elusolendid võitlevad oma ellujäämise eest, on inimesed isekad. Siiski on ilmne, et teatud käitumisviisid eemalduvad võitlusest enda ellujäämise nimel ja keskenduvad teiste hüvangule.
Altruismil on paradoksaalne komponent, kuna omakasupüüdmatu tegevus võib varjata doosi isekust. Seega, kui aitan oma naabril kolimist sooritada, võin arvata, et saan vastutasuks teatud hüve (nt kui vajan, saan temalt teenet paluda või tunnen end lihtsalt hästi andsin talle minu abi).
Tavaliselt kaasneb altruismiga palju hoiakuid, mis on seotud eetiliseks ja moraalseks peetava käitumisega. Nende hoiakute hulgas tuleb mainida kaastunnet, armastust teiste vastu, empaatiat, solidaarsust jne. Samamoodi on ka altruismile vastanduvaid hoiakuid ja tegutsemisviise, millest mõned võivad olla isekus, individualism ja eneserahulduse otsimine sõltumata teiste vajadusest.
Loomariigis
Altruism esineb ka loomade seas. Selles mõttes on delfiin huvitu käitumisega loom, kuna ta aitab oma liike, kui neid rünnatakse või kui nad on ohus. Mõned roomajad loovad oma loodusliku ruumi kaitsmiseks koostööstruktuure. Heldet suhtumist on näha ka elevantide ja gorillade käitumises. Mõned nahkhiired reurgiteerivad oma saagi verd, et pakkuda seda teistele liigikaaslastele, kellel pole toitu.
Ülaltoodud näited näitavad, et loomadel on teiste sama liigi liikmete suhtes empaatiatunne. Koerte puhul võib nende empaatiaaste keskenduda inimestele, kuna nad on ohus ohverdama oma elu, et peremeest aidata.
