Programmeerimise süntaks on reeglite kogum, mis reguleerib ja koordineerib erinevaid muutujaid ja nende seoseid.
Keeles on süntaks kombinatoorsete reeglite ja seaduste kogum, mis struktureerib lausete ja tekstide ehitust. Süntaks viitab subjekti ja predikaadi kaasamisele ning sõnade rollile üksteise suhtes. Arvutiteaduses sisaldab süntaks samaväärset mõistet.
Arvutamise jaoks on süntaks reeglite rühm, mis juhib kasutusjuhiseid moodustavate erinevate muutujate linkimist.
Programmeerimisel on kolm asjakohast muutujat: süntaks, semantika ja hierarhia.
Esimene on seotud tõsiasjaga, et tarkvara või rakenduse programmeerimiskeelt võib mõista teatud märkide kombinatsioonina. Süntaks koosneb reeglitest, mis määravad, kas nimetatud kombinatsioon või "string" on kehtiv või mitte ja seega toimiv.
Sellest süntaksist leiate ka grammatika ja regulaaravaldised. See tähendab, et on levinud teed, mida programmeerijad muutujate ja tähemärkidega töötamisel sageli kasutavad.
Levinud terminid programmeerimise süntaksist rääkides on: identifikaatorid, reserveeritud sõnad, literaalid või konstandid ja erisümbolid.
On tavaline, et teatud rakendustes või programmides saame veateate, mis on klassifitseeritud sama programmi järgi "Süntaksiviga"; see viitab tõrkele nimetatud tarkvara programmeerimises või muutujate kombinatsioonis selle kasutamisel.
Kasutajatena näeksime toimingu või käsu täitmisel tõenäoliselt nuppu, menüüd või valikut. Programmi või rakenduse programmeerimiskoodis või "taustaprogrammis" näete aga konkreetset märgiseose süntaksit.
