Mere sügavuste all on nn veealused reljeefid. Neid reljeefe leidub nii merede põhjas kui ka ookeanides.
Sõltuvalt geoloogilisest päritolust on reljeefe kahte tüüpi:
1) need reljeefid, mis asuvad mandri serval ja mis asuvad maapõue all ja
2) ookeanipõhja reljeefid, mis on tüüpilised ookeanilisele maakoorele.
Mandriserva reljeefide sees on mandrilava, mis moodustab kerkinud maade laienduse ja mis kujutab endast lauget nõlva, mis ulatub rannikult umbes 200 meetri sügavusele. Rannikualadel kipuvad vastavad mandrilavad olema õrnalt kaldu, samas kui rannikulähedastel mägistel aladel on mandrilava üldiselt palju rohkem väljendunud.
Mandrinõlv jääb mandrilava alla
Piirkond kujutab endast järske nõlvade tüüpi ja paikneb oma asukoha poolest mandrilava otsa ja nõlva jalami vahel, kus see puutub kokku ookeanipõhjaga.
Nõlv ulatub ülemises osas 200 meetri sügavusest alumises osas 3500 meetrini. Nõlva jalam on tekkinud mandrilavalt maha langenud setete kuhjumisest. Lühidalt, see moodustab osa veealusest morfoloogiast. Tavaliselt ilmuvad seda tüüpi reljeefidele orud, mäed ja suured veealused kanjonid.
Suure sügavuse tõttu ei jõua päikesevalgus mandrite nõlvadele ja vee temperatuur on väga madal. Selles äärmuslikus keskkonnas võite leida hiiglaslikke kraatreid, mis eraldavad gaase, näiteks metaanhüdraati. Ookeanilistel nõlvadel püsib see gaas stabiilsena, kuid temperatuuri muutumisel pääseb see gaas veekeskkonna sügavusest välja ja see põhjustab keskkonnakahjustusi või tõsiseid õnnetusi laevadega.
Muud ookeanireljeefid
Lisaks mandrite nõlvadele leidub mere ja ookeanide sügavustes ka teist tüüpi reljeefi. Seega on kuristiktasandikud suurte laiendustega tasased pinnad, mis on kaetud setetega. Mõnel kuristikutasandikul on maastikul katkestusi, paremini tuntud kui guyots (guyotid on koonusekujulised ja lameda tipuga merepinnad). Teisest küljest katkestavad mõned kuristikutasandikud ka nn ookeaniahelikud, mis on piki ookeane ulatuvad mereahelikud.
Fotod: Fotolia - gondurazzz / divedog
