Keskaegset terminit kasutatakse omadussõnana kõigi nende sündmuste, nähtuste, üksikisikute või objektide kohta, mis on toimunud inimkonna ajaloolisel perioodil, mida nimetatakse keskajal. Meie ajastu V ja XV sajandi vahel aset leidnud kesk-, keskaja või keskaja periood oli ajaloo üks pikemaid ja seda iseloomustasid väga omapärased jooned ja elemendid, mis võimaldavad seda suhteliselt lihtsalt määratleda. Sündmused, mida traditsiooniliselt kasutatakse selle perioodi alguse ja lõpuna, on vastavalt Lääne-Rooma impeeriumi langemine (aasta 476) ja Konstantinoopoli langemine (aasta 1453) või Ameerika avastamine (aasta 1492).
Peamiste kesk- või keskaja tunnuste hulgas tuleb mainida Rooma-germaani kuningriikide enam-vähem korrastatud kujunemist, mis tekkis Rooma impeeriumi langemise tagajärjel läänes. Neid kuningriike iseloomustaks oma rahvusliku identiteedi arendamine selliste elementidega nagu keel, ajalugu, traditsioonid ja õigusaktid, millest paljud on endiselt jõus.
Teisest küljest põhines keskaegne majandusteadus roomlaste välja töötatud võimsa kaubandussüsteemi lagunemisel. Samamoodi loodi kuulsad feodaalid, mis olid isemajandavad (nad tarbisid seda, mida neis toodeti) ja mis olid organiseeritud põllumajanduse ja maa ekspluateerimise ümber. Nendes mõisates piiritleti lõpuks erinevad sotsiaalsed hierarhiad, mille tõttu feodaalid asusid sotsiaalse püramiidi tipus. Selle aluse moodustasid teenijad.
Lõpuks iseloomustas keskaega sügavalt ka religiooni tähtsus ja kesksus. Euroopa puhul ei olnud kristlus mitte ainult religioosne süsteem, vaid ka keerukas regulatsiooni- ja ühiskonnakorraldusstruktuur oma kõrgeima institutsiooni – kiriku kaudu. Ka teised religioonid, nagu islam, olid sel ajal väga olulised.
