Omadussõna on kahtlemata üks neist grammatilised elemendid lause või väljendi korraldusel silmapaistvam ja olulisem, samas kui see hõivab selle eeliskoha koos muude oluliste elementidega, nagu nimisõna, määrsõna, artikkel, tegusõna jne.
Omadussõna peamine ülesanne on nimisõnaga kaasas olema, et täiendada või piirata selle tähendust. Nimisõna sugu (mees- või naissugu) ja arvu (ainsuses või mitmuses) on alati kokku lepitud sellega kaasneva omadussõna omaga.
Omadussõnadel on aga klassifikatsioon, mis eraldab need eri tüüpideks, need, mis meid selles ülevaates huvitavad, on demonstratiivsed omadussõnad.
Demonstratiivide puhul on nende esmane funktsioon tuua välja koha või ka aja suhe, andes ülevaate lähedusest, mis tal on inimesega, kellega räägitakse või kellest räägitakse.
Üks viis nende äratundmiseks ja nende rakendamisel vigu mitte tegemiseks on see, et need peavad alati eelnema nimisõnale, mida nad mõjutavad: See maja meeldis mulle kõigist täna nähtud majadest kõige rohkem.
See, see, see ja see ning nende soo ja arvu variandid on ühed enimkasutatud demonstratiivsed omadussõnad.
Nüüd on seda tüüpi omadussõnade kujul olemas kaugusastmed, esimene kaugusaste on: (see / need / see / need), teine kaugusaste: (see / need / see / need) ja kolmas kauguse aste: (see / need / need / need).
Kui tahame näidata, et midagi on kõlari lähedal, kasutatakse esimest kauguse astet (See seelik pole see, mille valisin); vahepeal, kui tahame näidata, et miski on kuulajale lähedal, kasutatakse teist kauguse astet (see kohver maksis palju raha); ja kolmandat kauguse astet kasutatakse enamasti siis, kui tahetakse näidata, et midagi on kaugel nii kõnelejast kui ka kuulajast (et eelmine aeg oli kahtlemata parem).
