Antonüümid on sõnad, mis väljendavad vastupidist või vastupidist ideed teise sõnaga väljendatule, samas kui sünonüümide puhul peavad need vastama grammatilisele kategooriale, et neid saaks käsitleda antonüümidena.; näiteks, Pahe on muidugi vooruse antonüüm, tume, vihkamine armastus, suurepärane, kui väike, töö vaba aeg, päev öösel, noor vanast, imetlus põlgusest, kõrge madalast jne.
Peaaegu kõik sõnad, millega me suhtleme, on antonüümid või vähemalt erinevad sõnad, mis pehmendavad veidi objekti omadusi, mida nad esindavad, kuni lõpuks jõutakse täiesti vastupidise terminini. Vaatame seda mõne näitega: külm, soe, kuum; kõrge, keskmine, madal.
Kui vaatame kromaatilist skaalat, mõistame väga selgelt, et musta ja valge vahel on lai valik ja erinevaid halle, nii et sama saab rakendada ka äsja mainitud objekti kohta.
Kuid mitte kõik antonüümid ei ole ainult tugevalt vastu, vaid mõned on, näiteks isa ja poeg, ostmine ja müümine, mis üksteist täiendavadst üks ei saa kuidagi eksisteerida ilma teiseta.
Seda tüüpi sõnadele on spetsialiseerunud palju erinevaid sõnastikke, mis muide muudavad nende leidmise väga lihtsaks, kui tekstis või vestluses on vaja leida täpselt vastupidine tähendus. Lisaks võimaldab peaaegu kõigi sõnade antonüümide tundmine keelt rikastada ja mõnel juhul ka mõne sõna tähendusest palju paremini aru saada, sest näiteks on mõned, mis konkreetselt õnnelikkusest aru saamiseks peavad teavad, mis see ei ole, ja nad peavad paratamatult teadma, mis kannatused on.
Niisiis, antonüüme on kolme tüüpi: järkjärguline (need kaks sõna on järk-järgult vastandlikud, juhtum, mida mainisime külm-parasvöötme-kuum), täiendavad (ühe tähendus ületab teise) ja vastastikune (ühe sõna tähendus eeldab teise olemasolu, üht ei saa anda ilma teiseta, vanem-laps).
Kui inimeste puhul kehtib vastupidine, olgu nad muu hulgas kirjandustekstide, filmide, romaanide peategelased, siis nimetatakse neid antagonistideks.
