Me denomineerime loomulik süsteem sellele seotud elementide kogum, mis tekib looduse omadusena.
Loodusega seotud elementide kogum
Mõlemad pakutud seisukohast essentsialism (filosoofiline õpetus, mis väidab, et olemasolu lähtub olemusest) ja nominalism (filosoofiline vool, mis kinnitab, et kõik olemasolev on konkreetne), a taksonoomia (teadus, mis korraldab elusorganisme süsteemis, mida juhib taksonite hierarhia), võib pidada autentseks loodussüsteemiks.
Kui nominalism väidab, et elusolendite klassifikatsioon on loomulik, kui see avaldab looduses endas täheldatud sarnasuste mustrit, siis essentsialism on sellega vastuolus, öeldes, et klassifikatsioon on loomulik, kui see paljastab tõelised looduslikud rühmad, mitte pelgalt sarnasuste kokkulangevus. See tähendab, et nominalism omistab loomulikkuse või mitte teatud süsteemile seda mõtiskleva inimese taju, mitte looduse enda järgi ja see on siis peamine erinevus, mis vastandab nominalismi essentsialismile.
Klassifikatsioon: ühised esivanemad
Koos tulekuga evolutsionism ja tema järgnev triumf, põhines klassifikatsioonide loomulikkus ühine esivanem ja seega on loomulik süsteem muudetud fülogeneetiliseks puuks.
Fülogeneetiline puu on puu, mis näitab evolutsioonilisi seoseid erinevate liikide või muude üksuste vahel, millel peetakse ühist esivanemat.
Seda puud kasutatakse ka antud lahtri saavutamiseks vajaliku minimaalse jaotuste arvu määramiseks. Näiteks sellest punktist alates on võimalik uurida kogu protsessi vältel esinevaid mutatsioone.
Need puud on koostatud, võttes arvesse bioloogilist evolutsiooni, mida toetavad tõendid, et kõik organismid põlvnevad ühiselt esivanemalt. Sel viisil kontrollitakse, et kõik organismid, nii elavad kui ka surnud, on mingil tasandil seotud.
Selle valmistamiseks kasutatakse teavet, mis pärineb fossiilidest, mitte inimestelt, nagu sugupuude puhul. Ja kasutatakse ka molekulaarset ja anatoomilist võrdlust.
Nende puude suhe on liikide, mitte inimeste vahel.
Teine pool: tehissüsteem
Selle tulemusena on loomuliku süsteemi vastandiks tehissüsteem, mille komponentide kuulumine sellisesse süsteemi sõltub tehislikust kriteeriumist, mis on vastu võetud pärast konventsiooni.
Kunstlikku klassifikatsioonisüsteemi tuntakse elementide seotud organisatsioonina, milles iga komponendi kuulumine erinevatesse klassidesse sõltub kokkuleppeliselt ja meelevaldselt tehtud otsusest.
Üks seda tüüpi süsteemi sümboolsemaid näiteid on lillede klassifitseerimise viis.
Kõige populaarsem tehissüsteem on kahtlemata Rootsi loodusteadlase Carlos Linnaeuse 1735. aastal avaldatud teos Systema Naturae.
Selles asjakohases töös identifitseeritakse ja eraldatakse 23 õistaime klassi teatud kriteeriumide alusel, nagu näiteks: kõnealuste lillede sugu, arv, tolmukate (isaslillede suguelundid) pikkus.
Ja seal oli klass 24, mis rühmitas lilledeta taimi, mille hulka kuulusid muu hulgas vetikad, samblad, sõnajalad, seened ja haruldaste õitega taimed, näiteks korallid.
Taimeriigi klassifikatsioonis järgis Linné suguküsimustes kaldus süsteemi, st samasse rühma paigutati liigid, millel on sama arv meessuguelundeid.
