Manitsusakt viitab kellelegi rääkimisele eesmärgiga teda milleski veenda, teha ettepanek või julgustada. Tavaliselt manitseb inimene, kellel on teatud autoriteet teiste üle.
Kindral pöördub enne lahingut manitsemise kaudu oma armee poole. Samamoodi pöördub usujuht oma usklike poole või poliitiline juht oma järgijate poole sõnadega, millega ta püüab edasi anda ideid või tundeid, mis neid motiveerivad. Igatahes on manitsus arutluskäigul põhinev ettepanek.
Manitsusel on kolm elementi: keegi räägib, publik ja kõne sisu. Et sõnad oleksid veenvad, peavad kõnelejal olema teatud omadused, nagu kõne lihtsus, moraalne ja intellektuaalne autoriteet ning võime teistega suhelda.
Kui manitsejal on diskursivõime, pöörab kuulajaskond tähelepanu ja võtab kõne ettepaneku suure tõenäosusega vastu. Sisuliselt mõjub veenev, kui sõnum on selge, emotsionaalne ja vahetu.
Teoloogilises vallas
Mõiste manitsus pärineb kreeka keelest, täpsemalt sõnast paraklesis, mida võiks tõlkida kui üleskutset või lohutust. Uues Testamendis on sellele kontseptsioonile mitmeid viiteid ja seda kasutatakse tavaliselt selleks, et mainida andi veenda või julgustada teisi sõnade kaudu. Selles mõttes manitses Jeesus Kristus oma järgijaid, see tähendab, et ta pakkus välja midagi, mis peaks nende käitumist juhtima (selleks kasutas ta tähendamissõnu, mis olid tema õpetusi illustreerivad näited).
Militaarvaldkonnas
Enne lahingu algust teavad sõdurid, et nad võivad surra. Järelikult peab igaüks, kes neid manitseb (näiteks ülemjuhataja), veenma neid julgeks ja sihikindlaks. Kindrali sõnad on omamoodi manitsus, täpsemalt harangue. Haranguis kütab vägede vaim väga kõlavatest ideedest (päästke riik, võitlege jumala nimel või võitlege rahva vabaduse eest).
Kõlarite tüübid
On esinejaid, kes panevad oma üleskutse jõudma nende südamesse, kes neid kuulavad, samas kui teised on igavad. Laias laastus on kõlareid nelja tüüpi:
1) see, kes räägib ainult siis, kui on oma ütlemises väga kindel ja tema arutluskäik põhineb rangel teabel,
2) see, kes pöördub teiste poole emotsionaalse intensiivsuse ja teatud agressiivsusega,
3) sümpaatne kõneleja, kes kasutab huumorit publikuga ühenduse loomiseks ja
4) praktiline esineja, kelle eesmärk on mõnda mõtet võimalikult hästi lahti seletada.
Foto: Fotolia - teguhjatipras
