Stabiilsuse mõiste on selline, mis viitab elemendi või olukorra omaduste püsivusele ajas, selle seisundile stabiilsena või konstantsena. Stabiilsust saab rakendada nii teatud füüsikaliste nähtuste kui ka sotsiaalsete, ajalooliste, poliitiliste, majanduslike, kultuuriliste või individuaalsete nähtuste tunnusena seni, kuni säilib idee sellise nähtuse moodustavate elementide püsivusest ja püsivusest.
Üldiselt on stabiilsuse mõiste seotud lugematu hulga füüsikaliste või loodusnähtustega, mis esinevad keskkonnas ja mille peamiseks tunnuseks on selle elementide säilimine teatud tingimustes aja jooksul. See tähendab, et stabiilsus on seega komponentide olemasolu, mis jäävad sellisteks sõltumata muude välistegurite muutumisest. Loodusteaduste jaoks võib stabiilsuse näide olla aine omaduste püsivus, näiteks vee stabiilsus anumas. Kui see muudaks oma mahtu, liikumist või olulisi komponente, poleks stabiilsus sellele enam iseloomulik.
Mõistet stabiilsus võib aga kasutada ka sotsiaalsete või inimlike nähtuste kohta, mille puhul esineb teatud elementide püsivuse sama olukord. Selles mõttes on inimnähtustele rakendatav stabiilsus, mis ei ole nii lihtsalt kvantifitseeritav, igal juhul nähtav ja mõõdetav sotsiaalselt pealesurutud parameetrite järgi. Näiteks sellise institutsiooni, nagu perekond, stabiilsus sõltub teatud sidemete ja suhete korrastamisest ja paljunemisest vastavalt sellele, mida iga ühiskond selliste mõistete all mõistab. Samas võib valitsuse poliitiline stabiilsus tähendada sellele rollile määratud ametnike kestvust ajas. Lõpuks võib inimese emotsionaalne või majanduslik stabiilsus tähendada teatud korra ja püsivuse tingimuste püsimist tema igapäevaelus.
