Silp on iga hääletõmme, milles sõna eraldatakse. Akadeemilisemas keeles võiksime öelda, et silp on iga fonoloogiline üksus, milleks sõna jaguneb. Teine määratlus võiks olla järgmine: ühesilbilised sõnad on need, mida ei saa silpideks jagada, kuna neil on ainult üks.
On kolme- või enamasilbilised sõnad (kolmesilbilised), kahe- (kaksisilbilised) või ühesilbilised (ühesilbilised). Viimasel juhul on need ühe hääletõmbega sõnad, näiteks kaks, tuhat, sal, sol, col, de, sin või por. Enamik ühesilbidest on lühikesed, kuid see pole alati nii (näiteks friais ja guieis on ühesilbilised ja kumbki kuus tähte). Teisest küljest on väga lühikesi sõnu, millel on mitu silpi (näiteks oía on kolmesilbiline).
Rõhuasetus ühesilpides ja mõned illustreerivad näited
Enamasti pole neid sõnu rõhuasetusega. Sellel üldreeglil on siiski mõned erandid. Erandi kriteerium on järgmine: et ühesilbi moodustaval sõnal oleks rohkem kui üks tähendus. Sel moel ühe sõna eristamiseks teisest on ühel aktsent ja teisel mitte.
Propositsioonina kasutataval ühesilbil "de" pole rõhku, küll aga, kui tegemist on tegusõnaga andma (näiteks "sõrmus kuulub mu nõbule" ja "Ootan, et ta selle annaks mulle").
Kui "ta" on artikkel, läheb see ilma aktsendita, kuid mitte, kui tegemist on isikulise asesõnaga ("sõber on kena" ja "ma tahan, et see oleks tema jaoks").
Kui "rohkem" on sidesõna, seda ei rõhutata ("Ma teadsin seda, aga mind ei huvita"). Teisest küljest, kui see on määrsõna, on sellel aktsent ("minu ratas on kiireim").
Kui "se" on asesõna, pole sellel aktsenti, küll aga tegusõna mõõga puhul ("Ma edastasin selle teile täna hommikul" ja "ma ei tea").
Ühesilbilise "jah" puhul on sellel aktsent, kui see on jaatav määrsõna ("Mulle meeldib mõte") ja tal puudub sidesõna ("kui on külm, ma ei lahku maja").
Binoomne te või tee esitab järgmised kriteeriumid: kui tegemist on isikulise asesõnaga, siis seda ei rõhutata, kuid sellel on aktsent, kui see viitab teeleotusele.
Interjektsioonid ja onomatopoeesia on tavaliselt ühesilbilised
Nii interjektsioonid kui ka onomatopoeesia on sõnad, mille ülesanne on jäljendada heli või teatud tüüpi emotsioone. Ühesilbiliste vahesõnade hulgas võib mainida järgmist: hei, oh, oh! või ah? Mõni ühesilbiline onomatopoeesia oleks järgmine: crac (krakk), zas (löök) või toc (kõne).
Väljend "räägi ühesilbidega"
Öeldakse, et keegi räägib ühesilbides, kui tema vastused on väga lühikesed ja ülevaatlikud, lihtsalt jah, ei, ok või ok. Seda väljendit kasutatakse tavaliselt negatiivses tähenduses, kuna see, kes sel viisil suhtleb, väljendab vestluse vastu huvi puudumist.
Fotod: Fotolia - Zlatan Durakovic / DOC Rabe
