Platon on üks enim uuritud filosoofiaõpetajaid ülikoolides. Kreeka filosoof pärandas meile mõtte, milles on väga oluline mõiste: episteem. Platoonilise teooria kontekstis on episteem tõeline teadmine, võti asjade tõeni jõudmiseks ehk ideede olemuseni.
Platoni jaoks on tõde selles ideede maailmas, mis on mõistliku maailma eeskuju. Materiaalne keskkond on näiline, muutuv, rikutav ja segane. Seda mõistlikku maailma tuntakse doxa ehk samasuguse arvamuse kaudu. Arvamuse ja doxa vahel on aga väga oluline erinevus. Platon peab näivast doksast üldiste järelduste tegemist riskiks.
Doxa ja Episteme
Filosoof mõtiskles selle küsimuse üle läbi koopamüüdi, milles ta näitab, et tõeline tarkus on võimalik vaid ideede valguseni jõudmisel. Doksa hõlmab kahte konkreetset vormi: kujutlusvõimet ja uskumust.
Platon kritiseerib sofiste, mõtlejaid, kes ei olnud filosoofid selle kitsas tähenduses, vaid retoorikud ja sõnaõpetajad, kes ei juhindu mitte tõe otsimisest, vaid veenmisest. See on näide doksast, kes soovib kaitsta tõena teesi, millel puuduvad enda kui sellise kaitsmiseks vajalikud põhimõtted.
Platon kinnitab, et keha on hinge vangla. Ja ideede maailmaga puutub hing kokku pärast surma.
Episteem Aristotelese järgi
Aristoteles oli Platoni jünger ja kuigi mõtet tema õpetajast iseloomustas idealism, siis raamatu "Metafüüsika" autori mõte oli realistlik. Tema puhul leiab Aristoteles, et episteem on teadmise vahend, mille abil demonstratsiooni kaudu reaalsusele ligi pääseda. See tähendab, et episteem seostub teadusliku teadmise olemusega, mille eesmärk on pakkuda objektiivsetel tõenditel põhinevaid andmeid.
Aristoteles väärtustab väga ka kogemuste kaudu omandatud teadmisi ja meelte kaudu saadud teavet.
Fotod: iStock - Grygorii Lykhatskyi / traveler1116
