Sõna seeme pärineb ladinakeelsest sõnast sementis ja viitab nii vilja seemnele kui ka mis tahes põhjusele, mis võimaldab midagi luua. Kristlikus religioosses traditsioonis on seeme mõiste Vanas Testamendis väga levinud.
Seeme looduse protsessides
Kui võtta võrdluseks ükskõik milline puu, siis selles sisalduv seeme on seeme ehk see, mis laseb pärast loomulikku arenguprotsessi uuel viljal sündida. Seemne idee on samavõrra rakendatav ka imetajate sperma puhul, vedeliku, mis sekkub uue elusolendi tekkesse.
Mõistet seeme, mida kasutatakse elu, vilja või indiviidi loomise kohta, ei kasutata rangelt bioloogilises tähenduses, vaid selleks, et viidata elutähtsate protsesside tekkele ja näidata, et looduse ringkäikudes on alati algpõhjus, see tähendab idu.
Seeme Piiblis
1. Moosese 3.15 raamatus on salm, mis viitab vaenule kahe seemne, naise ja mao seemne vahel. Naise seeme vihjab tema võimele luua elu ja isegi tulevase Messia elu. Mao seeme väljendab kurjuse idu ja selles mõttes tuleb meeles pidada, et madu oli see, kes pettis Eevat, et tuua inimkonda kurjuse seemet. Neil kahel piibliseemnel on kahekordne tähendus:
1) on narratiivne element, mille kaudu inimesed saavad teada inimkonna päritolu kristlikust vaatenurgast ja
2) on selge vahe hea ja kurja vahel, kaks reaalsust, mis võivad samuti kasvada nagu seeme.
Hea ja kurja seeme
Kuigi Vanas Testamendis on selgesõnaliselt viidatud kahele seemnele, heale ja kurjale, ulatuvad need kaks mõistet kristlikust religioonist kaugemale, kuna need on olulised kõigis religioonides ja maailmavaadetes.
Kasutades ideed hea või kurja seemnest, näitab see, et head või halvad asjad elus ei ilmne spontaanselt, vaid et on olemas heade asjade külvamine, vastandina halbade asjade külvamisele ja see on väga inimene, kes viib ühe või teise seemne ellu. Nagu hispaania vanasõna ütleb, kes külvab tuuli, see lõikab tormi.
Fotod: iStock - thorbjorn66 / Mordolff
